Saturday, January 22, 2011

18.01.11 Dominikalis

Kuna otsustasin, et sellel päeval pean end liigutama, otsustasin ette võta Dominikalitripi. Dominikal asub meist 33 km kaugusel, nagu ma ka enne olen maininud, see on esimene natuke suurem külake meie lähedal. Selline turistikas, üritatakse igasugu asju pähe määrida ja väidetavalt on kõik oma kätega tehtud, kuigi 10 erinevat lauda müüvad ühesuguseid asju:D

Läksin siis natukene enne 11 bussipeatusesse, buss pidi väljuma nimelt 11.00 ja oh imet! Väljuski! :) Muidugi tulid koerad Chill ja Sokk mind saatma, Sokk hüppas 3 korda koos minuga bussi peale, ronisin siis maha, et tema ka maha tuleks , aga kutt, kes on nagu reisisaatja ei suutnud end liigutada vist, sest Sokk pääses 3 korda temast mööda:D Siin on nimelt alati bussijuht ja siis reisisaatja, kes peatuses karjub, et buss sõidab sinna ja sinna ja tulge peale:D Siin on üldse igal tegevusel amet, seda on veider vaadata, kuidas ühe inimesega tavalises toidupoes tegeleb 3 erinevat inimest:D Ega neist väga kasu ole, aga kui neid ameteid poleks, siis saaks tööd siin maal väge väike % inimesi. Täna on juba 22.01 ja Sokk pole ikka koju tulnud:( Chill tuli üksi. Algul naersime, et Sokk tuli vist teise bussiga järele, aga enam pole see mulle naljakas, sest ta oli küll täielik Lontu, aga mul on ikkagi kahju, kui ta tagasi ei tulegi.

Räägin bussisõidust ka. Bussid on siin suht moodsad, seega kontrasti ühistranspordi vahel väga välja tuua ei saagi. Tihti on bussid modernsemad kui liinil Rapla-Kuimetsa :) Kahjuks juhtus seekord selline lugu, et poolel teel hakkas üks väike laps suust midagi välja ajama, nii et seisuvahes voolas halvaksl läinud piima ja küpsise jõgi:) Muidugi oli sellel ka oma aroom, igatahes, kookisin välja oma kosmeetilised salvrätikud ja andsin terve pakiga sellele naisele. Mina polnud ainuke, kes aitas, kõik , kes läheduses olid, aitasid. Üks mees näiteks kattis selle jõe ajalehtedega. Mõne aja pärast hakkas ühel väikesel poisil samuti paha, ta lisas sinna jõkke mingi uue jõe ja see lõhnas veel paremini:D Lõpp hea, kõik hea, peatselt tuli Dominikal ja ma sain maha :D

Esmalt läksin käsitööturule, küsitakse hingehinda kõige eest. Mina üritasin tingida ja tulemusega, 6000 kolooni maksvad kõrvarõngad sain 2000 kolooniga. Ja pakuti varianti, et ostan midagi ja siis võin kingituse valida, mõni vaatas silma ja ytles odavama hinna, kui teistes laudades sama asja eest küsiti:D Palju ma ikkagi ei ostnud, sest kallis on:D

Postkaarte ostsin ja läksin neid kirjutama kohalikku söögikohta. Tellisin kanasalatit ja papaiasmootiet, megasuur ports oli ja väga hea, siinsed toidud on üldiselt väga maitsvad:) Ja teate, olen siin hakanud söögitegemisnippe koguma, meil on siin üks väga vahva kokk Marko ja ta viitsib mulle väikestviisi koolitust teha. Ehk saab minust ka kord asja! :D Kindlasti oskaks ma makaronid, riisi ja omleti põnevamaks muuta juba praeguste uute teadmiste juures :) Kui tulen, teen süüa teile.. mõnele.. kes ise end minu juurde transpordib:D

Kohtasin ka ühte noormeest, hüüdnimega Flanco, kes on Adelantelastele tuttav. Ta annab surfitunde, mulle lubas ka anda, aga õlle eest:D Loodan, et ma siis kasutan selle võimaluse ära, kuigi Anu ütles, et see saab valus olema:D

Kindlasti on veel sellest päevast rääkida, aga pikaks kisub:D Ja mul on 2 päevast veel kirjutada. Teen kiire lõpu:D Istuded ja süües, koputati mulle õlale, Jana ja Mart olid juhuslikult Tortilla platsi tulnud kuulutust üles riputama, sain nendega koju :)

Musid, kallid!

Carmen

Kokkuvõte

Ma pole kindel hetkel, mida ma siia kirjutama hakkan, sest elu siin on hirmus kiire ja värviline ja ma isegi üllatun kui laisk ma kirjutamisega ikka olen. Kas keegi mulle maksta ei taha selle eest, et ma iga päev päevamuljed üles kirjutaks? :) Arvatavasti mitte, katsun siis ise hakkama saada :)

Üldpilt minu muljest siin on positiivne. Selline omamoodi rahu valitseb siin. Pole ka ime, ei pea just palju Eestis tavalistele igapäevaeluprobleemidele mõtlema. Näiteks nagu bussile jõudmine, raha ja töö olemasolu jne jne jne. Siin tuleb lihtsalt elada, natuke tööd teha jar raha nii kui nii ei ole :D Aga säärane elu on vahelduseks väga hea. Olen palju asju selgeks mõelnud ja teinud ka mõned tähtsad valikud ära. Ei tundunudki keeruline, aga Eestis nuputasin 2 aastat pingsalt.

Tunne on ka päev-päevalt üha kodusem ja kindlam. Siinne baaritöögi on nüüdseks käpas. Kurb on see, et hispaania keelt siin ära ei õpi, õigemini pole ma just palju arenenud, kuna siin käib vähe inimesi, ka ilm on see aasta liiga vihmane. Costa Ricas üldiselt on keerulised ajad, turism on soikus ja see mõjutab kõvasti ka meid. Enamik turiste on meil olnud Eestist, tihti kohtab siin inimesi USAst,kohalikke, hispaania keelt kõnelevaid inimesi, kohtab suhteliselt harva, ei käida siin väga niisama õlut lürpimas ja juttu ajamas. Pidude ajal kohtab kohalikke, aga siis on nad baarileti ääres, vahivad, ila tilkumas ja ainukesed sõnad on muy bonita, preciosa, bella, hermosa, tienes novio ja una cerveza mas :D ( tõlkes väga ilus erinevate sõnadega, on sul peika ja üks õlu veel) Eks asi seegi, aga lootused olid kõrgemad. Eks inimene õpi igal pool, aga mina peaks olema sundolukorras, et oleks motivatsiooni õppida ja pelaegi selline kuiv pähetuupimine kestab mu peakolus max mõne päeva. Seega peab Carmen kursustele tulevikus minema ja palju seebikaid vaatama :D

Ma lihtsalt ei oska kirjutada, tõeti ei oska, siin on kõik ju teistmoodi, ei suuda seda emotsiooni edasi anda.. Teadke vaid, et olen rahul oma otsusega ja õnnelik, et siin olen, koju tulles ehk oskan kätega vehkides selgeks teha, kuidas siin oli ;):D

Olge paid!
Pura vida!

Carmen