Hei, hei! :) Tean, olen laisk! Mul on meelest läinud juba, mida ma siia kirjutama pidin kõike, jätan selle osa siis vahele :) Loodan, et nüüd kirjutan igast tripist, mis tulemas on. Meile saabusid siia nädala eest kaks eestlast: Marti-Toomas ja Tõnis ja kuna Martin kirjutab ka blogi, siis ta süstib mulle veist motti, lootust on, et see minus võimust võtab:)
By the way, olen muutnud oma tööpositsiooni. Enam ei ole ma baaris, aitan hoopis Janat :) Olukord on nii seepärast, et Martin peab baaris kõvaks käpaks saama, kuna kaks põhilist baari töötajat hakkavad varsti ära minema ja kuna mul polnud selle vastu midagi, et Janat abistan, siis nii ma nüüd teengi :) Ma suudan end juba lõõmava päikese käes liigutadagi ja nüüd hakkab päike ikka väga hästi peale, olen suht jumekas juba :)
Täna, 1. veebruaril, käisime kalal. Väljasõit oli kell 7 hommikul ja ees ootas meid Arnold, kes juhatas meid siia lähedale minisadamasse, kus olid mõned kalapaadid. Tegelikult neid vist polnudki, vähemalt oli üks, millega meid siis ookeanile viidi:) Lõustaraamatus näete pilte ka paadist ja üldse kogu tripist. Paat oli vahva! :D Turvaline. Tegelikult lisas see väärtust juurde, et vett paadi põhjast sisse immitses ja Arnold seda pooliku kanistriga kohati välja kühveldas, et meie paadikese katus ragises, nagu tahaks see iga vastutuleva laine mõjutusel sisse variseda. Et meil kellelgi ei olnud päästevesti, et meie paadist olid arvatavasti mingid olevused närimiskummina kasutanud, kõikjalt olid killud väljas :D See selleks, paadi korrasolek oli piisav, et meile megatripp korraldada :)
Teatavasti on ranna lähedal lainetest joon, kust tuleb läbi murda, et avaookenile saada ja vesi rahulikumaks muutuks. See oli vinge! See Arnold oli selles ikka tõeliselt cool. Meie paat meenutas surfilauda, mis laineharjal sõitis. Piiskagi vett ei tulnud sisse, kuigi lained on siin ikka lained! Ahhetasime ja ohhetasime ja ookeani rahulikumasse ossa jõudes tõi Arnold oma kalavarustuse nähtavale. Kaks spinningut, üks oli pooleks, aga see selleks:D Pani landed otsa ja viskas paadi taha lohisema. See tehtud, said kutid neid hoidma hakata. Jupp aega möödas ja ei ühtegi kala, tuli paluda endal lasta õnne proovida. Mõttes mõlgutasin, et mul raudselt joppab ja saan neile ära teha, TÜHJAGI! :D Ei saanud mina ka kedagi! :D
Martin oli eelneval õhtul teinud väikest uurimustööd, et kuidas mida hispaania keeles küsida. Järsku tõigi ta kauni hispaanikeelse lause kuuldavale: Donde es pescado??? Arnold naeratas ja vaatas ringi. Arnold oli üldse ääretult vaikne, ees valitses tal kogu aeg üks ja sama ilme, mis meeleheitlikult ajas ookeanil kedagi, midagi taga:D Ühel hetkel ta leidiski midagi, osutas käega ja nägime suurt kalaparve, kes kõik hüppasid veest välja, usun, et kujutate ette. Meestel lõid silmad särama, üldse olid nad veendunud, et kala saab, mina olin ainuke pessimist:D Mitte halvas mõttes, aga pidin seda asja natuke tasakaalustama:D
Sõitsime põhimõtteliselt sellest parvest läbi, aga konksu otsa ei jäänud keegi, isegi siis ei jäänud, kui püüdsin tamiilikettaga. Jälle mõtlesin salaja, et eriti vinge oleks ära panna sellega, et mina saan sellise algelise varustusega kala kätte:D
Nüüd tuleb päeva nael! Carmen silmas delfiine, see ketas läks megakiirelt Tõnise kätte, päevavalgele ilmus kaamera ja Carmen hakkas oma ekstaasis pildistama:D Ega ma väga kontrollinud, kas ma kuskilt kinni hoian, vähemalt oli Martin minust targem ja hoidis mind kinni:D Ma läksin ikka väga äksi täis. Arvan, et see on enesest mõistetav, delfiinid hüppasid mllda paati, ujusid selle igal küljel, poleks kaamerat olnud, oleks ma 100% vees olnud! Aga see pull tuli ju pildile saada, jällegi näete tulemust lõustaraamatust.
Ja nüüd võin enda kogemusest öelda, et need loomad on väga intelligentsed ja uudishimulikud. ELUÄGE! :)
Ühte sain veel teada: miks Vaikne ookean on omale sellise nime saanud. Lained on suured, aga megapehmed, avaookenil ei murdu. Mõnus on vaadata ja tunnetada, kuidas veemassid liiguvad. Ja vaade, mis meile sealt avanes on kirjeldamatu. Jälle kord koht, kus avaldada oma sügavat headmeelt, et ma valisin just Costa Rica:) See on tõesti paradiis!
4 tunni pärast transportis Arnold meid tagasi, kust olime alustanud, nagu öeldud, ilma kalata! :D Panime oma kolisevale Jimmyle hääled sisse ja läksime Ojochali süüa otsime. Ühes võib kindel olla, valisime tahtmatult kalleima koha:D Mina isiklikult tellisin kanasalatit, kus oli umbes 5 pisikest tükki kana ja suur hunnik rohelist salatit, paar viilu sibulat ja tomatit olid ka ära eksinud:D Ei saanud kõhtu midagi, vähemalt mina mitte :D Aga ilus oli see toit ikkagi:D
Selline päev siis, tegelikult oli see kõvasti vahvam, aga ma ei oska kirjutada piisavalt hästi, et seda edasi anda. Vähemalt andsin endast märku:)
Päikest!:)
Carmen
