Ja edasi ..

Usaldasin siis turvameest, astusime lennujaamast välja, seal ees oli meeletult palju rahvast, mulle tundus, et kohalikud. Mind vaadati vähe imelikult, aga käisin neist mööda otse ette vaadates. Ootas meid lennujaama buss, mis äratas usaldust. 5 minuti pärast olime hosteli ees, üks kohalik mees võttis meid vastu. Turva ja hosteli omanik surusid kätt ja siis jäin ma temaga üksi. Kõhe oli. Siis ta juhatas mu sisse, see oli garaaž, nii ütles ta selle kohta ka ise, aga kuna üleval oli vaba ruumi, otsustas ta sellest hosteli teha. Mees ise tundus tore ja sõbralik, kuid väga uimane, töntsis väga aeglaselt ringi. Juhatas mu siis üles ühte tuppa ja küsis, kas vajan midagi. Palusin vett ja hakkasin tuba uudistama. Tundus puhas, katsetasin, kas uks käib lukku. Käis:) Tõi ta mulle siis vee ja läks minema. Mingi ebausk minusse siiski jäi, keerasin ukse lukku, panin teleka mängima, muide seal oli kaabeltelevisioon vähemalt 100 kanaliga. Mitme kanali pealt tuli megahea film, kuid otsustasin muusikavideote kasuks. Jooksin pessu, kuna ma polnud end tõesti terve igaviku nii mustana tundnud, nagu sel korral :D Kasutasin kätepesuseepi, mis tol hetkel tundud luksus. Isegi Wifi oli, aga see ei töötanud väga hästi. Peadselt üritasin end magama sättida. Üritasin seepärast, et magada korralikult ei saanud. Eks närv oli ka, kuid lisaks oli väljas torm ja pidev kolin ning mul polnud tekki, ainult lina. Külm oli, kuna akent ei saanud sulgeda, sest metall mis klaasiribade vahel oleks pidanud liikuma, oli liiga roostetanud :D Nii ma siis lõdisesin ja soojendasin oma varbaid, positiivne oli see, et mul oli kaasas dressipluus:) Hommikul pesin selle sama käteseebiga pead, see enam nii mõnus polnud, kuid peaasi, et puhas :D Koolutajat ka kasutada ei saanud, kuna koolutaja otsa oli Carmen asetanud ja teise pagasisse. Siin on üldse mul selle koolutajaga jama, elekter selle jaoks on nii nõrk, et ta vaevu puhub mingit õhku :D Pärast neid toimetusi kooserdasin alla, see mees kiikus seal oma kiiktoolis. Tal oli ka üks hiigelsuur valge Husky, helesiniste silmadega :) Meeeeeletult kaunis:) Maksin talle 35 taala ja küsisin teed San Josesse. Ta pakkus end mulle saatjaks bussipeatusesse, peatas bussigi kinni ja istusin peale ja lootsin õiges kohas väljuda. Pandigi mind San Jose keskel maha. Kohe küsisin esimeselt inimseselt kus asub Coca Cola bussijaam, seda muidugi hispaania keeles, hurrraaa hurraaa:D Öeldi, et käi 2 km edasi ja pööra vasakule. Käisin siis, vahepeal põikasin 2 poodi, riiete omasse ja hügieenitarvetesse. Neis oli ka naljakas, sest ma nägin ju väga turist välja:D Kohe võeti pagas, asetati riiulile ja anti number, siin ongi nii, mina algul arvasin, et ma olen eriline, aga kus sa sellega:D Siis hakati kõike pakkuma, keegi muidugi ei rääkinud inglise keelt, siis sebiti keegi, kes oleks pidanud oskama, aga see oli vist nail:D Kuna ta ei saanud midagi aru :D Ma tahtsin rinnahoidjat osta, siis lükati üks tüüp mulle neid ulatama. Ma üritasin selgeks teha neile oma suurust, näitasin rinnahoidjal suurust , seletasin kätega, et 6 asemel peab olema 4. Lõpuks said aru, siis hakati mulle igasugu litritega rinnahoidjaid pakkuma. Piinlik oli öelda pidevalt no no. Siis tegin kiirelt ühe valiku, võtsin paar tükki suvalt ära ja liikusin edasi. Mul oli kleiti vms vaja, aga kõik oli nii kirev ja mina ju ei armasta megavärve. Leidsin siis endale ühe ruudulise kleidikese, heleda topi , khaki värvi lühkarid ja veel ühe kleidi. Asju muidugi mina ei tassinud poes, kõik tehti minu eest ära:viidi asjad riietusruumi, kardinat ei tõmmanud ka mina. See kõik, mis poes toimus, oli väga võõras, teisalt sellega võib lausa harjuda:D

Hügieenitarvete poes oli palju tuttavaid asju, brände, õnneks:D Kõik asjad olid asetatud aga klaaside taha, seega ma küsisin pool hispaania inglise ja viipekeeles, pärast 10 min olid kõik vajalikud asjad käes.

Lonkisin siis nats veel, olin sellest viimasest küsimise kohast kindlasti vähem kui kilomeetri kaugusel, aga otsustasin uuesti küsida. Siis vehiti käega, et mine tagasi tagasi ja siis paremale. No siis hakaksingi tagasi minema, jõllitavad pilgud mind jälitamas, üks tänavakaupmees astus ligi ja soovitas mul osta enda silmavärviga identse mobiilikoti, tegin näo , et ei saa midagi aru ja kimasin edasi, karjus mulle järgi, et mul on maailma kauneimad silmad:D Kuidas ma tean? Seebikad:D

Järgmise poe ees küsisin uuesti teed, jälle näidati, et ikka edasi ja siis paremale, siis küsin veel korra, väga õiges kohas õnneks, sest just sealt tänavast pidingi ma paremale keerama. Käisin selles tänavavahes mõne meetri ja üks naine võttis mult käest. Ütles selges inglise keeles, et hoia end tydruk ja vaata oma pagasit. Siis kohe küsisin temalt, et kas ta teab, kus on Coca Cola bussijaam. Vaatas mulle otsa ja ytles, et ei ei, ma viin su sinna kohale. Siis hakkas ta kiire sammuga ees käima, jooksin nagu veidrik oma kodinatega talle järele. Seletas kõva häälega, et see koht, kuhu suundume on üks kriminaalsemaid ja oma asju tuleb 10 küünega kinni hoida, sest on detsember ja inimestel on raha. Enne platvorme, kus bussid peatuvad oli turg, selline kinnine. Kui sinna astusime hakkas põrgu pihta, siis tundsin esimest korda natuke hirmu. Vilistamine, räuskamine, järele hüüdmine, asjade ja teenuste pakkumine. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et kõik mehed vaatasid mind nagu nälgas kalkunid teri. Ma ei julgenud ringi vaadata, lihtsalt tammusin kiirel sammul selle naise järel, tema üritas välja selgitada, kus on piletiputka Queposse. Nähtavasti ta ei leidnud ja astusime turult välja bussiperroonide poole. Nägime politseid ja jah, ta viid mu politsei kätte ja palud mind valvata ja näidata, kust ma saan piletit osta. Politsei võttis kohe mu väikese kohvri ja viis piletit ostma, see tehtud, läksime lahku, ta osutas näpuga mu bussile ja läksin sinna, istusin oma kohvri peale ja jõllitasin varbaid. Seal oli juba okei olla, seal oli naisi ka ja üldse inimesed tundusid inimestena, sest tegelikult on siin palju lahkeid inimesi. Üks mees luges kõva häälega piiblit ette, see oli tal vist põhimõtteliselt peas, sest raamatusse vaatas ta vähe. Võib olla mõtles ise välja. Keegi teda ei kuulanud, kuid sellest ei teinud ta välja.

13.30 läksime bussi, võtsin oma koli kaasa, sest ma ei tahtnud seda bussi alla anda. Minu kõrvale istus üks 30-aastane mees, tema ema istus üle seisuvahe teasel pool. Piletil olid nimelt märgitud koha numbrid. Alustasime sõitu , mis kestis 3 h. Buss oli uus ja täiesti okei, siin sõidavad üldse suhteliselt modernsed bussid, nii palju kui mina näinud olen. Ühel hetkel hakkas too mees juttu rääkima, ta ei osanud sõnagi inglise keelt, kuid ma sain pea kõigest aru, vastamisega oli raskem teema:D Ei, ärge mõelge, et ma keelt üle öö mõistma hakkasin, lihtsalt kerge on panna kokku lihtsaid lauseid, kui kasutatakse lihtsaid sõnu. Bussisõit läks kiirelt, sest mu suu oli pidevalt ammuli ja ma vaatasin terve aja aknast välja. Sõitsime üle ühe silla, vaatasin kaugusesse ja järsku onu mu kõrval ütles krokodillid:D Ja siis ma alles nägin, et seal oli igavene kari liival peesitamas, siis ma läksin õhinat täis, hakkasin toolil nihelema,see võis naljakas olla:D

Queposse jõudes vaatasin juba eemalt , kas Mardi ja Jana taolisi inimesi näen. Jeeessss!!!!!! Nad olid seal:) Sain megasooja vastuvõtu ja kallistused, mida väga sel hetkel vajasin :) Läksime kohalikku söögikohta sööma, algselt valisin klaasi vett, teiseks joogiks oli siiski Cuba Libre, ehk rumm koolaga. Sõime nachosid ja pizzat. Pizza põhi li nagu paber ja peal olid igasugu asjad, tükke sellest võtta ei kannatanud, seega jagasime seda nagu putru:D Aga maitsev oli sellegipoolest. Teel Adelantesse käisime kahest väikesest poest läbi, sealgi vaadati mind natuke imelikult :D

Ah , ma pole rääkinud siinsest rahasüsteemist. 1 dollar on umbkaudu 500 kolooni, seega see on tavaline, et sul on rahakotis 10 000-lised ja 1000-lised.

Adelantesse jõudisime pimedas, siin hakkab juba kell 5 pimedaks minema. Sain veel kallistusi, jehuuu ja üldpilt oli positiivne, eks näis, milliseks sisseelamine kujuneb:)