Jaanuari lõpp- kalatripp

Hei, hei! :) Tean, olen laisk! Mul on meelest läinud juba, mida ma siia kirjutama pidin kõike, jätan selle osa siis vahele :) Loodan, et nüüd kirjutan igast tripist, mis tulemas on. Meile saabusid siia nädala eest kaks eestlast: Marti-Toomas ja Tõnis ja kuna Martin kirjutab ka blogi, siis ta süstib mulle veist motti, lootust on, et see minus võimust võtab:)

By the way, olen muutnud oma tööpositsiooni. Enam ei ole ma baaris, aitan hoopis Janat :) Olukord on nii seepärast, et Martin peab baaris kõvaks käpaks saama, kuna kaks põhilist baari töötajat hakkavad varsti ära minema ja kuna mul polnud selle vastu midagi, et Janat abistan, siis nii ma nüüd teengi :) Ma suudan end juba lõõmava päikese käes liigutadagi ja nüüd hakkab päike ikka väga hästi peale, olen suht jumekas juba :)

Täna, 1. veebruaril, käisime kalal. Väljasõit oli kell 7 hommikul ja ees ootas meid Arnold, kes juhatas meid siia lähedale minisadamasse, kus olid mõned kalapaadid. Tegelikult neid vist polnudki, vähemalt oli üks, millega meid siis ookeanile viidi:) Lõustaraamatus näete pilte ka paadist ja üldse kogu tripist. Paat oli vahva! :D Turvaline. Tegelikult lisas see väärtust juurde, et vett paadi põhjast sisse immitses ja Arnold seda pooliku kanistriga kohati välja kühveldas, et meie paadikese katus ragises, nagu tahaks see iga vastutuleva laine mõjutusel sisse variseda. Et meil kellelgi ei olnud päästevesti, et meie paadist olid arvatavasti mingid olevused närimiskummina kasutanud, kõikjalt olid killud väljas :D See selleks, paadi korrasolek oli piisav, et meile megatripp korraldada :)

Teatavasti on ranna lähedal lainetest joon, kust tuleb läbi murda, et avaookenile saada ja vesi rahulikumaks muutuks. See oli vinge! See Arnold oli selles ikka tõeliselt cool. Meie paat meenutas surfilauda, mis laineharjal sõitis. Piiskagi vett ei tulnud sisse, kuigi lained on siin ikka lained! Ahhetasime ja ohhetasime ja ookeani rahulikumasse ossa jõudes tõi Arnold oma kalavarustuse nähtavale. Kaks spinningut, üks oli pooleks, aga see selleks:D Pani landed otsa ja viskas paadi taha lohisema. See tehtud, said kutid neid hoidma hakata. Jupp aega möödas ja ei ühtegi kala, tuli paluda endal lasta õnne proovida. Mõttes mõlgutasin, et mul raudselt joppab ja saan neile ära teha, TÜHJAGI! :D Ei saanud mina ka kedagi! :D

Martin oli eelneval õhtul teinud väikest uurimustööd, et kuidas mida hispaania keeles küsida. Järsku tõigi ta kauni hispaanikeelse lause kuuldavale: Donde es pescado??? Arnold naeratas ja vaatas ringi. Arnold oli üldse ääretult vaikne, ees valitses tal kogu aeg üks ja sama ilme, mis meeleheitlikult ajas ookeanil kedagi, midagi taga:D Ühel hetkel ta leidiski midagi, osutas käega ja nägime suurt kalaparve, kes kõik hüppasid veest välja, usun, et kujutate ette. Meestel lõid silmad särama, üldse olid nad veendunud, et kala saab, mina olin ainuke pessimist:D Mitte halvas mõttes, aga pidin seda asja natuke tasakaalustama:D

Sõitsime põhimõtteliselt sellest parvest läbi, aga konksu otsa ei jäänud keegi, isegi siis ei jäänud, kui püüdsin tamiilikettaga. Jälle mõtlesin salaja, et eriti vinge oleks ära panna sellega, et mina saan sellise algelise varustusega kala kätte:D

Nüüd tuleb päeva nael! Carmen silmas delfiine, see ketas läks megakiirelt Tõnise kätte, päevavalgele ilmus kaamera ja Carmen hakkas oma ekstaasis pildistama:D Ega ma väga kontrollinud, kas ma kuskilt kinni hoian, vähemalt oli Martin minust targem ja hoidis mind kinni:D Ma läksin ikka väga äksi täis. Arvan, et see on enesest mõistetav, delfiinid hüppasid mllda paati, ujusid selle igal küljel, poleks kaamerat olnud, oleks ma 100% vees olnud! Aga see pull tuli ju pildile saada, jällegi näete tulemust lõustaraamatust.

Ja nüüd võin enda kogemusest öelda, et need loomad on väga intelligentsed ja uudishimulikud. ELUÄGE! :)

Ühte sain veel teada: miks Vaikne ookean on omale sellise nime saanud. Lained on suured, aga megapehmed, avaookenil ei murdu. Mõnus on vaadata ja tunnetada, kuidas veemassid liiguvad. Ja vaade, mis meile sealt avanes on kirjeldamatu. Jälle kord koht, kus avaldada oma sügavat headmeelt, et ma valisin just Costa Rica:) See on tõesti paradiis!

4 tunni pärast transportis Arnold meid tagasi, kust olime alustanud, nagu öeldud, ilma kalata! :D Panime oma kolisevale Jimmyle hääled sisse ja läksime Ojochali süüa otsime. Ühes võib kindel olla, valisime tahtmatult kalleima koha:D Mina isiklikult tellisin kanasalatit, kus oli umbes 5 pisikest tükki kana ja suur hunnik rohelist salatit, paar viilu sibulat ja tomatit olid ka ära eksinud:D Ei saanud kõhtu midagi, vähemalt mina mitte :D Aga ilus oli see toit ikkagi:D

Selline päev siis, tegelikult oli see kõvasti vahvam, aga ma ei oska kirjutada piisavalt hästi, et seda edasi anda. Vähemalt andsin endast märku:)

Päikest!:)

Carmen

18.01.11 Dominikalis

Kuna otsustasin, et sellel päeval pean end liigutama, otsustasin ette võta Dominikalitripi. Dominikal asub meist 33 km kaugusel, nagu ma ka enne olen maininud, see on esimene natuke suurem külake meie lähedal. Selline turistikas, üritatakse igasugu asju pähe määrida ja väidetavalt on kõik oma kätega tehtud, kuigi 10 erinevat lauda müüvad ühesuguseid asju:D

Läksin siis natukene enne 11 bussipeatusesse, buss pidi väljuma nimelt 11.00 ja oh imet! Väljuski! :) Muidugi tulid koerad Chill ja Sokk mind saatma, Sokk hüppas 3 korda koos minuga bussi peale, ronisin siis maha, et tema ka maha tuleks , aga kutt, kes on nagu reisisaatja ei suutnud end liigutada vist, sest Sokk pääses 3 korda temast mööda:D Siin on nimelt alati bussijuht ja siis reisisaatja, kes peatuses karjub, et buss sõidab sinna ja sinna ja tulge peale:D Siin on üldse igal tegevusel amet, seda on veider vaadata, kuidas ühe inimesega tavalises toidupoes tegeleb 3 erinevat inimest:D Ega neist väga kasu ole, aga kui neid ameteid poleks, siis saaks tööd siin maal väge väike % inimesi. Täna on juba 22.01 ja Sokk pole ikka koju tulnud:( Chill tuli üksi. Algul naersime, et Sokk tuli vist teise bussiga järele, aga enam pole see mulle naljakas, sest ta oli küll täielik Lontu, aga mul on ikkagi kahju, kui ta tagasi ei tulegi.

Räägin bussisõidust ka. Bussid on siin suht moodsad, seega kontrasti ühistranspordi vahel väga välja tuua ei saagi. Tihti on bussid modernsemad kui liinil Rapla-Kuimetsa :) Kahjuks juhtus seekord selline lugu, et poolel teel hakkas üks väike laps suust midagi välja ajama, nii et seisuvahes voolas halvaksl läinud piima ja küpsise jõgi:) Muidugi oli sellel ka oma aroom, igatahes, kookisin välja oma kosmeetilised salvrätikud ja andsin terve pakiga sellele naisele. Mina polnud ainuke, kes aitas, kõik , kes läheduses olid, aitasid. Üks mees näiteks kattis selle jõe ajalehtedega. Mõne aja pärast hakkas ühel väikesel poisil samuti paha, ta lisas sinna jõkke mingi uue jõe ja see lõhnas veel paremini:D Lõpp hea, kõik hea, peatselt tuli Dominikal ja ma sain maha :D

Esmalt läksin käsitööturule, küsitakse hingehinda kõige eest. Mina üritasin tingida ja tulemusega, 6000 kolooni maksvad kõrvarõngad sain 2000 kolooniga. Ja pakuti varianti, et ostan midagi ja siis võin kingituse valida, mõni vaatas silma ja ytles odavama hinna, kui teistes laudades sama asja eest küsiti:D Palju ma ikkagi ei ostnud, sest kallis on:D

Postkaarte ostsin ja läksin neid kirjutama kohalikku söögikohta. Tellisin kanasalatit ja papaiasmootiet, megasuur ports oli ja väga hea, siinsed toidud on üldiselt väga maitsvad:) Ja teate, olen siin hakanud söögitegemisnippe koguma, meil on siin üks väga vahva kokk Marko ja ta viitsib mulle väikestviisi koolitust teha. Ehk saab minust ka kord asja! :D Kindlasti oskaks ma makaronid, riisi ja omleti põnevamaks muuta juba praeguste uute teadmiste juures :) Kui tulen, teen süüa teile.. mõnele.. kes ise end minu juurde transpordib:D

Kohtasin ka ühte noormeest, hüüdnimega Flanco, kes on Adelantelastele tuttav. Ta annab surfitunde, mulle lubas ka anda, aga õlle eest:D Loodan, et ma siis kasutan selle võimaluse ära, kuigi Anu ütles, et see saab valus olema:D

Kindlasti on veel sellest päevast rääkida, aga pikaks kisub:D Ja mul on 2 päevast veel kirjutada. Teen kiire lõpu:D Istuded ja süües, koputati mulle õlale, Jana ja Mart olid juhuslikult Tortilla platsi tulnud kuulutust üles riputama, sain nendega koju :)

Musid, kallid!

Carmen

Kokkuvõte

Ma pole kindel hetkel, mida ma siia kirjutama hakkan, sest elu siin on hirmus kiire ja värviline ja ma isegi üllatun kui laisk ma kirjutamisega ikka olen. Kas keegi mulle maksta ei taha selle eest, et ma iga päev päevamuljed üles kirjutaks? :) Arvatavasti mitte, katsun siis ise hakkama saada :)

Üldpilt minu muljest siin on positiivne. Selline omamoodi rahu valitseb siin. Pole ka ime, ei pea just palju Eestis tavalistele igapäevaeluprobleemidele mõtlema. Näiteks nagu bussile jõudmine, raha ja töö olemasolu jne jne jne. Siin tuleb lihtsalt elada, natuke tööd teha jar raha nii kui nii ei ole :D Aga säärane elu on vahelduseks väga hea. Olen palju asju selgeks mõelnud ja teinud ka mõned tähtsad valikud ära. Ei tundunudki keeruline, aga Eestis nuputasin 2 aastat pingsalt.

Tunne on ka päev-päevalt üha kodusem ja kindlam. Siinne baaritöögi on nüüdseks käpas. Kurb on see, et hispaania keelt siin ära ei õpi, õigemini pole ma just palju arenenud, kuna siin käib vähe inimesi, ka ilm on see aasta liiga vihmane. Costa Ricas üldiselt on keerulised ajad, turism on soikus ja see mõjutab kõvasti ka meid. Enamik turiste on meil olnud Eestist, tihti kohtab siin inimesi USAst,kohalikke, hispaania keelt kõnelevaid inimesi, kohtab suhteliselt harva, ei käida siin väga niisama õlut lürpimas ja juttu ajamas. Pidude ajal kohtab kohalikke, aga siis on nad baarileti ääres, vahivad, ila tilkumas ja ainukesed sõnad on muy bonita, preciosa, bella, hermosa, tienes novio ja una cerveza mas :D ( tõlkes väga ilus erinevate sõnadega, on sul peika ja üks õlu veel) Eks asi seegi, aga lootused olid kõrgemad. Eks inimene õpi igal pool, aga mina peaks olema sundolukorras, et oleks motivatsiooni õppida ja pelaegi selline kuiv pähetuupimine kestab mu peakolus max mõne päeva. Seega peab Carmen kursustele tulevikus minema ja palju seebikaid vaatama :D

Ma lihtsalt ei oska kirjutada, tõeti ei oska, siin on kõik ju teistmoodi, ei suuda seda emotsiooni edasi anda.. Teadke vaid, et olen rahul oma otsusega ja õnnelik, et siin olen, koju tulles ehk oskan kätega vehkides selgeks teha, kuidas siin oli ;):D

Olge paid!
Pura vida!

Carmen

Jõulud

Millised olid minu jõulud? Tõusime üles, sõime, kell 10 alustasime staffiga sõitu Dominikaali suunas. See on esimene suurem külake meie läheduses. Umbes poole tunni sõidu kaugusel. Seal on rand, kuhu me ka läksime. Algselt vihma sadas, kuid Dominikaalis hakkas ilm selginema ja saime nats päikest ka võtta Muidugi käisime poest lävi, meil oli suur termokast jääga kaasas, kuhu osteti õlut. Mina panin sinna veepudeli!!!!! On imekspandav? Vaevalt  Rita veini join ka natuke, aga palavusega ei lähe kohe eriti alkohol alla. Maabusime siis Dominikaali rannas, see rand on avalik, seega mitte väga puhas ja ilus, mulle meeldib meie kodurand kõvasti rohkem. Aga seal oli inimesi  Ja seal on ka rannavalve, surfipoisid eputavad pidevalt ja näitavad jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult eks neil ole ka praktiline tähtsus, nimelt on ookenis pidev rip tide ehk siis selline tagasivool, laine, mis kisub sind ookeani poole ega lase tagasi kaldale ujuda. Seal upub päris sageli turiste ja alles paar päeva tagasi kuulsin, et jälle päästeti kahte inimest sellest. Ma ei tea, kuidas see täpselt toimib, ma ise pole sellesse sattunud ja kui aus olla, siis ma sügavale ei kipugi, kuna kui lähed põlvini vette , siis tihti tuleb laine ja lööb juba siis sul üle pea  Eriti mõnna on siis, kui see on täis liiva, siis oled automaatselt liivaahv ja bikiinid on sodi täis  Ma räägin nii nagu ookeanis ujumine oleks ainult halb, tegelikult on mõnus ka ikka, eriti kui laine peale saad ja sellest üle ujud enne, kui ta murdub. Siis ei saa nii liivaseks ka  Aga soolane on see vesi küll, megalt soolane ja kui juuksed selle veega kokku puutuvad, siis saad nad panna ükskõik kuidas ja nad hoiavad  Dominikaalist läksime Hermosa randa, see on Rita lemmikrand. See on ilusam kui Dominikaali oma, kuid siiski jääb meie rannalele alla Jälle käisime poest läbi ja läksime siis Hermosasse tiksuma. Päev veeres kiirelt ja kell neli pidime tagasi Adelantes olema. Mart ja Jana jäid nimelt jõulusööki tegema Saabunud olid ka mõned eestlased, kes reisisid 4 päeva tõrgete tõttu. Seega mul läks väga õnnelikult Põhjuseks toodi neile imastikuolud, kui ka minu lennul oli üks veider asi. Nimelt olid kõikjal automaatidega mehed liikvel, arvasin, et see on tavaline, aga ei, tegelikult on mingi terrorioht ja seda varjatakse nende ilmastikuolu juttudega. Neid eestlasi kontrolliti ka pidevalt ja ringi lippasid samuti automaatidega vennased ja pealegi nad ütlesid, et lund seal lennuväljal näha pold grammigi ja umbes 40 üle Atlandi lendavat lennukit olid lihtsalt ära pargitud ja seisid. Nad lendasidki mingi Ameerika siselennukiga, mis oli suht väike olnud. Seega kuskil on jälle terroriähvardus tehtud ja soovitan võimaluse korral mitte lennata
Õhtusöögiks saime kõike head!  Seapraad oli olemas, hapukapsas, hapukurgid, jõulukook, keedukardolas  Viinaks oli Smirnoff, kuid mul oli kapis ka natuke Saaremaad veel  Nii et selles suhtes ei jäänud ma paljust ilma, söök oli sama Piparkookidest unistan, nii sooviks neid krõbistada, üks päev oli selline isu, e näri või põrandaplaadid lahti 
Õhtu kulges rahulikult, natuke tekkis tunne, sest ümber olid eestlased, sai liha süüa, mida siin tihti just pole, kõht oli ääreni täis ja kõlasid jõululaulud. Natuke tuli kurpus kurpus peale. Läksin oma pokaaliga basseini äärde tähti vaatama ja mõtlesin teie peale ja tõstsin ka klaasi teie terviseks. Te olite ikkagi minuga Vott säärane jõul
Eestlased tõid endaga ka verivorste, neid saime eile staffiga süüa. Ma teatavasti ei söö neid , aga eile mulle küll väga maitsesid, ehk ongi nii, et hakkan kõike sööma

Musimopsti!
Carmen

Käisin Panama piiri ääres

Hommikul hakkasime siis lõunasse sõitma, reisi kestus oli 2 h. Sinna minnes nägin tee ääres tavalist elu. Siinses mõttes tavalist. Elavad need ticod siin nagu murjamid, mingistes väikestes hurtsikutes, seinad paistavad paljudel läbi ja katused on roostetanud plekist. Muidugi on ka jõukamaid, kuid sellist pilti kohtab siiski tihemini minu arvates. Pole just väga palju ringi liikunud veel. Kõikjal on teetööd, sest vihmad, mis siin enne minu tulekut olid, tegid ikka tohutut laastamistööd. Teed lihtsalt on sügavikku vajunud. Nüüdseks muidugi on kõikjal taastatud teid nii palju, et sealt saab üle sõita. Poolel teel käis Jana juustusaiu ostmas, üks oli selline megasuur ja hullult hea. Sihtkohas olime siis umbes 2 h pärast väljasõitu. Näidati mulle koht, kus kokku saame ja nii hakkasingi üksi tuiama. See turg oli meeeeeeletu!!!! Tõesti, seal müüdi kõike. Cucci , Armani ja Lacoste oli kõikjal ja paljudes kohtades küsiti ka krõbedat hinda. Näiteks soovis üks kutt mulle sokutada n-ö Lacoste pluusi, 80 dollari eest :D Ütlesin kohe, et ei ei, siis karjus järgi, et olgu 70.. 60 ja rohkem ma ei kuulnud. Mind vaadati äärmiselt palju, isegi naised jöid mind pikalt vahtima. Vilistamine, signaalitamine ja kommentaarid hakkavad juba tavalisteks muutuma. Aga tõsi, ma ei näinud seal valgeid inimesi, isegi turiste mitte. Kõik olid šokolaadid.
Kuna mul oli aega umbes 2 h ja see teekond sinnani oli meeletu, siis ega ma pikalt kuskil peatunudki, ei hakanud krabama ja mõtlema mingi staffi ostmisele, krabasin vajalikud asjad kaasa ja tulin tulema. Kui kuskil pikemalt vaatama jäin, oli mitu inimest mu ümber ja kõik soovitasid ja pakkusid midagi ja kui öelda neile, et ei tänan, siis nad saadavad sind terve poesoleku jooksul, nad lihtsalt ei mõista, et nad peletavad kliendi ära niiviisi. Poes on nii, et võetakse su kaup ja viiakse sind riietusruumi ukse taha, igal inimesel on oma klienditeenindaja. Ühes kaupluses töötab vist miljon inimest, no tõesõna. Pakkijad, niisama tuiajad, müüjad, kauba väljaladujad, riietusruumi abi jne jne :D Tore küll, kui pakitakse jne, aga need inimesed on hirmus tüütud ja nad ei saa mitte kunagi sellest ise aru.
Tänavapilt oli vinge:D Tolm, rämps, kerjused, müüjad, kõik oli olemas. Aga ma naudin seda ja olen seda vaadates lihtsalt õnnelik, et sündisin Eestis. Tänaval müüakse kõikjal puuvilju, krõpse,igasugu kohalikke snäkke, šaslõkki:) See nimekiri tuleks pikk, mis söögid kõik esindatud on, paljusid ma ei teagi. Igatahes ostsin ühe dllariga ühelt naiselt mingeid puuvilju, siis ma ei teadnud , mis need on. Lihtsalt tundusid maitsvad ja ma tahan ju kõike proovida :D Nii ma siis ostsingi kotikese, lisati sinna soola ja laimimahla. Kokku tuli mingi soolane hapu maitsetu amps:D Nimely oli see vili maitsetu:D Hiljem siis küsisin Janalt, mis see on, ta vaatas ja ütles, et vist toores mango. Ma ei imesta, et sellel siis maitset polnud :D Järgmiseks tahtsin šaslõkki, mind lihtsalt ei huvita, et see on tolmuse tee ääres küpsetatud, kui mingi tõbi tulema peab, siis tuleb nkn:D Siiani olen korras, vaatab, mis edasi saab :D
Pilte ma ei teinud seal, kuna olin üksi ja ei hakanud oma kaamerat kaasa vedama, usun, et sellest oleks ma päeva lõpus ilma olnud.
Hinnad on odavad küll, kuid mitte väga. Muidugi võid dollariga asju saada, aga siis saad neid asju mõne korra vaid kanda ka. Plätud ostsin pooleteist dollariga, mugavad on igatahes, siin löhmerdada aitab küll :D Muiduugi on nt Johnsonsi jms hügieenitarvete hinnad palju odavamad kui Eestis. Ma ei tea, miks ma üldse nii palju asju kaasa vedasin:D Elu õpetab:D Diisli hind tõuseb siingi pidevalt, hetkel on nii, et liiter diislit maksab siin umbes 12 kr. Banaane saab krooni eest, see on vahva:D Ostsin täna 3 banaani ja maksin 3 krooni:D
Tagasi tulles nägin 2 juga, üks neist oli üle 50 meetri, see oli mõnna:) Läheme üks päev külastama ühte, seal saab ujuda ja kose taha ka minna, küll siis teen pilte ka.
Veel käisime ühest kohalikust teepealsest hotellist/restoranist läbi. Tolmuse tee äärel muidugi:) See polnud restoran, kõik oli jube must, müüjal oli selline võrkpluus ja igast august pressis pekki välja:D Päris ausalt:D WC d olid ka hirmsad:D Pott oli s*****, prillaud puudus, lõhn oli meeldiv ja põrand oli tualettpaberit täis :D
Muud vist ei olegi kirjutada väga, hetkel igatahes ei tule pähe. Tiksun siin veel veidi, siis tahan jälle ujuma minna, leidsin võlu öisest suplusest :D
Muah!
Carmen

Sotaputa

Kell on 22.41. Kuupäevaks 20 detsember. Käisin natuke aega tagasi ujumas. Lihtsalt ulpisin ja nautisin , vaatasin kuidas vesiämblikud vee peal jooksevad:D Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see on reaalsus. Alles ma ju vaatasin neid pilte ja üritasin kokku panna pilti sellest kohast. Minu arust on siin ilusam, kui see pilt, mille enne maalisin. Eks see tule sellest tundest, enne oli ettekujutus vaene, üksnes silmadega loodud.

Sellel kohal on eriline rahu, sama hea on olla nagu siis, kui olin kuskil jõetagusel teel Kuimetsas. Sellega ei taha ma öelda, et jäängi siia, aga lihtsalt mulle meeldib siinne energia :)

Hetkel ma isegi käitun veidralt, endale tavaliselt, kuid peaks seltskondlikum olema, aga hetkel lihtsalt naudin seda rahu, sest Eestis jäi sellest vajaka :D Aga küll ma ka integreerun:D

Räägin siis siinsest elust natuke ja üritan alustada algusest, sest olen laisk olnud ja mitte kirjutanud.

Jõudsin siia siis päev hiljem, kui oleks pidanud ehk siis 10. detsembri õhtul. Kirjutasin, et vastuvõtt oli soe:) Ma isegi enam mäleta, mis päeval ma mida teinud olen, räägin siis mitte kronoloogilises järjekorras, vahet vist erilist pole :D

Siin hotellis töötab hetkel koos Jana ja Mardiga (Adelante omanikud) 8 eestlast: mina, Marko, Rita, Liis, Margit, Kaspar. Mina sain siis baari tööle. Veel töötavad baaris Margit ja Kaspar. Margit on siin olnud ... ma täpselt ei teagi kui kaua:D Alla 8 kuu, aga mitte palju alla. Kaspar on siin olnud kohe kohe 2 kuud. Liis töötab köögis, tema staažiks on 8 kuud. Köögis töötab ka Rita, kes on siin veetnud 2 aastat ja ei kavatse nii pea minema minna :D Marko on uus n-ö peakokk, tema tuli 3 nädalat ja natuke rohkem tagasi. Markoga oli alguses kohe kuidagi kerge suhelda, eks mõlemad uued ja seetõttu. Ja meil mõlemal on hirmus huvi näha Costa Rical pakutavat, seega oleme paar jalutuskäiku teinud, leidmaks midagi huvitavat :) Staffi kohta oleks veel kirjutada, nad on üpris kirevad sellid ja neid juba kuulama jäädes on pidevalt muie näol :D

Räägin siis oma tööst. Minu tavatööpäev näeb välja järgmiselt: Kella 9 ajal kooberdan alla, avan tabalukkudest sellised rauast võred ja panen nad konksude külge õhku rippuma. Panen pilte, siis saate aru, mis võredest ma räägin:D Siis vaatan, et kõik oleks puhas ja korras leti taga ja viin prügi välja. Tähtis on kindlasti ka kirjutada, et ventilaatorid panen sisse:D Siin on need igas toas ja mõistetaval põhjusel :D Olgu, see polnud tähtis, aga siiski, mul on kirjutamise tuju :D Siis asun lilleõisi pühkima, sellest pean veel pilti tegema, milline lillemeri vahel all on. Aga seda teha on lahe, mõtlen, et teie roogite lund ja mina pühin lilleõisi kokku :D Ühel hetkel ilmub alla ka köögitööline, siis riburadapidi ka ülejäänud staff. Kõik tulevad alla ja hakkavad kokkama. Siin on isegi kaerahelbeid, nii et ma ei pea pudrusöömist unustama, kuigi siin ma ei söö ainult putru:D Avastasin omleti jälle, aga siin see tuleb palju huvitavama maitsega, panen juurde igasugu manti.Nt erinevaid köögivilju, ananassi, maitseaineid, oleneb, mida stafikapis leidub. Otsustasin siin söögitegemist õppida natuke, sest mind jõhkralt huvitab, mida igasuguste juurikate, maitseainete ja nt avokaadoga teha saab :D Marko lubas tunde anda, jään parimat lootma :D Edasi kulgeb päev nii nagu rahvast on. Praegu peaks meil kõrghooaeg olema ja ilm ainult ilus, aga mis meil on? Vihm, vihm ja siiani madalhooaeg. Turiste liigub vähe. Eriti kuri on selle peale Mart, kes päeva jooksul mitu korda ilmaga „räägib“ :D Kuid loodame parimat, neljapäeval saabub esimene eestlaste 6-liikmeline grupp. Neid eestlasi peaks veel ja veel tulema, ehk jõuavad siia, sest lume tõttu on see lennuliiklus ju puha tagurpidi, sain tunda:D

Jõule pühitseme me ka:) Lubati seapraadi, hapukapsast ja jõulukooki:) Jõuluõhtul riputame sildi välja, et meil jõulupidu ja siis väliskülalised peaks eemale hoidma:D Eestlased , kes siin, võtavad koos meiega jõule vastu:) Jõulusöögi pidid tegema Jana ja Mart ja ma ei jõua ära oodata, sest mina kui söödik ei ütle iial korralikust eesti toidust ära :D Ma vist ei ütle üldse toidust ära, aga see selleks :D

Uusaasta pidu tuleb ka, ma ei teagi, kas olen tööl või mitte, vist ei ole.

Olin tööl eelmise peo ajal, meil oli maskipidu. Mina kriitseldasin midagi näkku, mõned olid usinad ja tegid maskid ja meie Jana kandis peas väikse tydruku trikood:D Selline litritega ja kääre näinud oli teine :D Järgmisel päeval pani Rita Facebookis oma kontole üles, et töötame kohas , kus boss käib ringi trussikud peas :D Võib olla on teilegi naljakas:D Üldiselt võttiski ainult staff maskeraadist osa, külalised olid üldiselt ilma maskideta. On jobud, just just!:D Rahvast ei olnud vist õnneks nii palju, kui siin olnud on, õnneks seepärast, et olin baaris olnud ainult paar päeva, oli selline mõnus tööpäev, ei pidanud pilbasteks jooksma ennast ja sai harjuda. Siin on tõesti naljakas olla, ticod(ehk kohalikud mehed, naised on ticad) puurivad silmadega ikka üpris agressiivselt:D Vaatavad sügavale silma, nende jaoks on heledad silmad nagu mingi jumaldamise objekt:D Oligi tüüpe, kes peo ajal ei liikunudki leti äärest , vaid vaatasid üksisilmi, iga kord kui sinna poole juhtusin vaatama, olid nende silmad ikka minu silmas:D Komplimente saab ka siin kuhjaga:D Neid sellisi meelitajaid ja ilalõugu nimetatakse siin Adelantes NILPSIDEKS. Neid pidi siin jaguma:D Nii see pidu siis kulgeski:)

Töökorraldusest siis veel nii palju, et esmaspäeviti kell 10 hommikul on staffi koosolek, iga teine esmaspäev on baari üldpuhastus ja igal pühapäeval peab põrandad ära pesema. Rohkem tarka vist veel öelda pole :)

Räägin veel natuke üldist selle koha kohta. Kirjutan võib olla segaselt, sest loetlen üles kõik ebaloogilises järjekorras, täpselt nii nagu pähe tuleb hetkel. Nagu ütlesin siis siin sajab praegu palju, kui tulin, siis mõni päev oli ilus ja kuiv. Aga siis ei jõudnud ma end väga liigutada, algus siin oli üldse karm mulle, liigne palavus ikka :D Kuid sellegipoolest on siin alati meganiiske. Mul pole iial selliseid lokke olnud nagu siin. Sirgendaja on siin suht mõttetu ja mu föön ka, kuna see puhub ainult poolel võimsusel kuumust. Üldjuhul ma olen siin siis täielik lokk:D Jep, see ei meeldi mulle, aga nüüd, kui nädal möödas, olen sellega juba leppinud:D Ühtegi täiesti kuiva paberilehte siin katsuda ei saa, kõik on kuidagi pehme ja niiske. Siin üldse laguneb kõik kiirelt selle niiskuse tõttu, eriti puit :D Avastasime, et päike pleegitab riiete värvi ka suht kiirelt :D Ja üldse peavad riided vähem vastu :D Riided kuivavad üksnes päikse käes, varjus on neid suht mõttetu kuivatada:D Mul on vähe juukseid, kui nende kuivamine võtab siin 2 korda kauem, kui Eestis :D

Hinnad? Costa Rica on suht kallis. Hindu võib võrrelda Eestiga. Riided on vast odavamad, aga nende kvaliteet annab ka ikka soovida, tegelesin pool tundi oma siit ostetud rõivaste korrigeerimisega:D Tundub, et õmblejad niite ei eemalda:D Tomat on siin kallid ja juust:D Väga odavad on banaand ja veel mõned kohalikud puuviljad, tegelikult halb aeg veel hindadest rääkida, olen korra toidupoes käinud, ja siis ma otsisin ka dušigeeli :D Panama piiri peal pidi odav kaup olema. Näiteks saab sealt rummi osta vähem kui 30 kr liiter:) Kanepi gramm on ka siin alla 30 krooni. Sellistest asjadest miskipärast räägitakse :D Aga Anul Equadoris on kindlasti enamik asju poole soodsamad, kui mitte rohkem:D

Räägin sellest, mis head ma looduses näinud olen. Palju banaanipuid!:D Banaane, mis polnud banaanid, maitsesime ka:D Jubedad olid, kibedad ja panid huuled kipitama ja tegid suu paksuks:D Need pold valmis vist :D Päris kindlasti, aga kuna me küündisime neid võtma, siis pidime ju suhu ka toppima :D Ma ei mäleta, mis selle vilja nimi tegelikult oli:D Banaane olen palju näinud, aga need on veel toored, varsti loodame neid valmis banaane kohata ja mekkida:D Megaväiksed on nad küll :D

Kookoseid on siin metsikult, igas mõõdus:D Maitsesin kookosepiima, mm ei olnud midagi head :D Võib olla oli see ka toores:D Mart käib laime vahel varastamas, mis pole tegelikult laimid, kui nad valmis saavad, siis on pealt sellised koledad krobelised ja roheka ja pruuni värvusega, aga seest on oranzid(arvuti ei lase katust panna:D). Need nimelt on vist mandariinid, aga nad on palju hapumad, aga mulle maitsevad:D Paneme siin pea iga joogi sisse selle viilu. Ma joon vett sellega palju. Ja selle vilja mahla kasutatakse palju toitudes. Maitseelamusi on mul siin jagunud, siin palju vürtsi ja maitset, mida ma jumaldanJ Seepärast otsustasingi, et õpin siin nende kõrvalt natuke ja olen eestis parem kokk:) Kelle jaoks parem, kelle jaoks halvem :D

Kaldun teemast hetkeks kõrvale, sest mu käsi peatus meeletul kupul mu käel:D Jälle on keegi mind hammustanud, olen hetkel päriselt nagu türannosaurus, Ronan uuris, et mis moodi ma saan olla türannosaurus, aga no saan:D Nahk on kohati nagu tühermaastik:D Ja seda kõike tekitavad väga väiksed elukad. Ühed on isegi lennuvõimetud, liivakärbsed vms, neid kutsutakse ka lendavateks lõugadeks. Kuigi nad ise ei suuda lennata, siis tuul kannab nad sinuni, nemad aga kohe hammustavad :D Tore eks:D

Kui juba elukate peale jutt läks, siis räägin, keda ma sii kohanud olen:D Ilusaid liblikaid, kui veel mitte neid megasuuri, kellest Marko mulle rääkis:D Koolibrid, tuukaneid, mingeid raisakotkaid, kes alati ilmuvad välja, kui minna basseini öörde peesitama. Küllap ma siis haisen või näen välja nagu laip :D Krabisid nägime ookeani ääres, mõned olid pirakad:D Ühel päeval tahtsime papagoisid otsima minna, Mart rääkis, et siin on üle meetri pikad, koos sabaga siis. Ja no seda ime asja tahan mina näha! Ahvid leidsime ka üles, see oli naljakas. Käisime ja käisime keset dzunglit ja ei midagi. Järsku hakkas puude sahin ja häälitsemine. Sellised valgete peadega ahvid hakkasid ringi hüppama:D Ja kujutate pilti, ma ei saanud kedagi pildile, sest ei osanud veel oma uut kaamerat käsitleda, küll oli valgus vale ja küll fokusseeris neid asju, mis lähemal, nüüd Marko natuke õpetas mind, saan juba veist pilte tehtud ja Rita pidi ka õpetussõnu jagama, kuna ta fotograafiat õppinud :D Üks ahv vaatas mingi 30 seki mulle otsa ja näris banaani, see tunne oli kirjeldamatu, ainult kiunusin, et vaata vaata , seal :D Seda ma vist kirjutasin, et krokodille nägin:D Gekod on siin igapäevased, nad teevad imelikku häält:D Iguaanid on lahedad, sellised suured kõrgemate jalgadega kui sisalikud:D Eriti uhked on siis, kui neil lott ja hari ja nende saba on megapikk. Kui koerad neid kiusama lähevad, siis hakkavad nad meeletult sabahoope jagama:D Ja puu otsa ronivad nad sekiga, tõesti, ei näegi, kui ta juba on meetrite kõrgusel :D Skorpione pole ma veel õnneks näinud, kuid nad pidid ka tubades liikuma , loodan, et ei kohta:D Prussakad on hiiglaslikud ja eile hommikusööki tehes hüppas suur rohutirts mu käele ja haaras oma sõrgadega nahast, ma ei uskunudki, et ma nii reageerin, aga päästsin valla jubeda kilgatuse ja ühe käeropsuga oli ta maas :D

Siin on veel sellegi poolest mõnus, et kõikjal on võrkkiiged, mida ma jumaldan, võin tunde tiksuda neis ja lihtsalt olla:)

Veel on tegelikult rääkida, aga kell on nüüd juba 12 läbi ja homme vara lähen ma Jana ja Mardiga sinna Panama piiri äärde, eks ma siis vaata neid hindu ja edasta hiljem ja üldse üritan usinam olla ja kirjutada, endal oleks ka kergem, sest terve nädala muljeid on võimatu kirjutada ja see tekst tuleb nii mahukas, et seda ei viitsi keegi lugedagi:D Mul endal nii, et parema meelega loen siis, kui on alapealkirjad ja lühikesed jutukesed:)

Lõpetan siis praegu. Olge mul tublid ja sööge end sigadeks:) Paid!

Carmen

Ja edasi ..

Usaldasin siis turvameest, astusime lennujaamast välja, seal ees oli meeletult palju rahvast, mulle tundus, et kohalikud. Mind vaadati vähe imelikult, aga käisin neist mööda otse ette vaadates. Ootas meid lennujaama buss, mis äratas usaldust. 5 minuti pärast olime hosteli ees, üks kohalik mees võttis meid vastu. Turva ja hosteli omanik surusid kätt ja siis jäin ma temaga üksi. Kõhe oli. Siis ta juhatas mu sisse, see oli garaaž, nii ütles ta selle kohta ka ise, aga kuna üleval oli vaba ruumi, otsustas ta sellest hosteli teha. Mees ise tundus tore ja sõbralik, kuid väga uimane, töntsis väga aeglaselt ringi. Juhatas mu siis üles ühte tuppa ja küsis, kas vajan midagi. Palusin vett ja hakkasin tuba uudistama. Tundus puhas, katsetasin, kas uks käib lukku. Käis:) Tõi ta mulle siis vee ja läks minema. Mingi ebausk minusse siiski jäi, keerasin ukse lukku, panin teleka mängima, muide seal oli kaabeltelevisioon vähemalt 100 kanaliga. Mitme kanali pealt tuli megahea film, kuid otsustasin muusikavideote kasuks. Jooksin pessu, kuna ma polnud end tõesti terve igaviku nii mustana tundnud, nagu sel korral :D Kasutasin kätepesuseepi, mis tol hetkel tundud luksus. Isegi Wifi oli, aga see ei töötanud väga hästi. Peadselt üritasin end magama sättida. Üritasin seepärast, et magada korralikult ei saanud. Eks närv oli ka, kuid lisaks oli väljas torm ja pidev kolin ning mul polnud tekki, ainult lina. Külm oli, kuna akent ei saanud sulgeda, sest metall mis klaasiribade vahel oleks pidanud liikuma, oli liiga roostetanud :D Nii ma siis lõdisesin ja soojendasin oma varbaid, positiivne oli see, et mul oli kaasas dressipluus:) Hommikul pesin selle sama käteseebiga pead, see enam nii mõnus polnud, kuid peaasi, et puhas :D Koolutajat ka kasutada ei saanud, kuna koolutaja otsa oli Carmen asetanud ja teise pagasisse. Siin on üldse mul selle koolutajaga jama, elekter selle jaoks on nii nõrk, et ta vaevu puhub mingit õhku :D Pärast neid toimetusi kooserdasin alla, see mees kiikus seal oma kiiktoolis. Tal oli ka üks hiigelsuur valge Husky, helesiniste silmadega :) Meeeeeletult kaunis:) Maksin talle 35 taala ja küsisin teed San Josesse. Ta pakkus end mulle saatjaks bussipeatusesse, peatas bussigi kinni ja istusin peale ja lootsin õiges kohas väljuda. Pandigi mind San Jose keskel maha. Kohe küsisin esimeselt inimseselt kus asub Coca Cola bussijaam, seda muidugi hispaania keeles, hurrraaa hurraaa:D Öeldi, et käi 2 km edasi ja pööra vasakule. Käisin siis, vahepeal põikasin 2 poodi, riiete omasse ja hügieenitarvetesse. Neis oli ka naljakas, sest ma nägin ju väga turist välja:D Kohe võeti pagas, asetati riiulile ja anti number, siin ongi nii, mina algul arvasin, et ma olen eriline, aga kus sa sellega:D Siis hakati kõike pakkuma, keegi muidugi ei rääkinud inglise keelt, siis sebiti keegi, kes oleks pidanud oskama, aga see oli vist nail:D Kuna ta ei saanud midagi aru :D Ma tahtsin rinnahoidjat osta, siis lükati üks tüüp mulle neid ulatama. Ma üritasin selgeks teha neile oma suurust, näitasin rinnahoidjal suurust , seletasin kätega, et 6 asemel peab olema 4. Lõpuks said aru, siis hakati mulle igasugu litritega rinnahoidjaid pakkuma. Piinlik oli öelda pidevalt no no. Siis tegin kiirelt ühe valiku, võtsin paar tükki suvalt ära ja liikusin edasi. Mul oli kleiti vms vaja, aga kõik oli nii kirev ja mina ju ei armasta megavärve. Leidsin siis endale ühe ruudulise kleidikese, heleda topi , khaki värvi lühkarid ja veel ühe kleidi. Asju muidugi mina ei tassinud poes, kõik tehti minu eest ära:viidi asjad riietusruumi, kardinat ei tõmmanud ka mina. See kõik, mis poes toimus, oli väga võõras, teisalt sellega võib lausa harjuda:D

Hügieenitarvete poes oli palju tuttavaid asju, brände, õnneks:D Kõik asjad olid asetatud aga klaaside taha, seega ma küsisin pool hispaania inglise ja viipekeeles, pärast 10 min olid kõik vajalikud asjad käes.

Lonkisin siis nats veel, olin sellest viimasest küsimise kohast kindlasti vähem kui kilomeetri kaugusel, aga otsustasin uuesti küsida. Siis vehiti käega, et mine tagasi tagasi ja siis paremale. No siis hakaksingi tagasi minema, jõllitavad pilgud mind jälitamas, üks tänavakaupmees astus ligi ja soovitas mul osta enda silmavärviga identse mobiilikoti, tegin näo , et ei saa midagi aru ja kimasin edasi, karjus mulle järgi, et mul on maailma kauneimad silmad:D Kuidas ma tean? Seebikad:D

Järgmise poe ees küsisin uuesti teed, jälle näidati, et ikka edasi ja siis paremale, siis küsin veel korra, väga õiges kohas õnneks, sest just sealt tänavast pidingi ma paremale keerama. Käisin selles tänavavahes mõne meetri ja üks naine võttis mult käest. Ütles selges inglise keeles, et hoia end tydruk ja vaata oma pagasit. Siis kohe küsisin temalt, et kas ta teab, kus on Coca Cola bussijaam. Vaatas mulle otsa ja ytles, et ei ei, ma viin su sinna kohale. Siis hakkas ta kiire sammuga ees käima, jooksin nagu veidrik oma kodinatega talle järele. Seletas kõva häälega, et see koht, kuhu suundume on üks kriminaalsemaid ja oma asju tuleb 10 küünega kinni hoida, sest on detsember ja inimestel on raha. Enne platvorme, kus bussid peatuvad oli turg, selline kinnine. Kui sinna astusime hakkas põrgu pihta, siis tundsin esimest korda natuke hirmu. Vilistamine, räuskamine, järele hüüdmine, asjade ja teenuste pakkumine. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et kõik mehed vaatasid mind nagu nälgas kalkunid teri. Ma ei julgenud ringi vaadata, lihtsalt tammusin kiirel sammul selle naise järel, tema üritas välja selgitada, kus on piletiputka Queposse. Nähtavasti ta ei leidnud ja astusime turult välja bussiperroonide poole. Nägime politseid ja jah, ta viid mu politsei kätte ja palud mind valvata ja näidata, kust ma saan piletit osta. Politsei võttis kohe mu väikese kohvri ja viis piletit ostma, see tehtud, läksime lahku, ta osutas näpuga mu bussile ja läksin sinna, istusin oma kohvri peale ja jõllitasin varbaid. Seal oli juba okei olla, seal oli naisi ka ja üldse inimesed tundusid inimestena, sest tegelikult on siin palju lahkeid inimesi. Üks mees luges kõva häälega piiblit ette, see oli tal vist põhimõtteliselt peas, sest raamatusse vaatas ta vähe. Võib olla mõtles ise välja. Keegi teda ei kuulanud, kuid sellest ei teinud ta välja.

13.30 läksime bussi, võtsin oma koli kaasa, sest ma ei tahtnud seda bussi alla anda. Minu kõrvale istus üks 30-aastane mees, tema ema istus üle seisuvahe teasel pool. Piletil olid nimelt märgitud koha numbrid. Alustasime sõitu , mis kestis 3 h. Buss oli uus ja täiesti okei, siin sõidavad üldse suhteliselt modernsed bussid, nii palju kui mina näinud olen. Ühel hetkel hakkas too mees juttu rääkima, ta ei osanud sõnagi inglise keelt, kuid ma sain pea kõigest aru, vastamisega oli raskem teema:D Ei, ärge mõelge, et ma keelt üle öö mõistma hakkasin, lihtsalt kerge on panna kokku lihtsaid lauseid, kui kasutatakse lihtsaid sõnu. Bussisõit läks kiirelt, sest mu suu oli pidevalt ammuli ja ma vaatasin terve aja aknast välja. Sõitsime üle ühe silla, vaatasin kaugusesse ja järsku onu mu kõrval ütles krokodillid:D Ja siis ma alles nägin, et seal oli igavene kari liival peesitamas, siis ma läksin õhinat täis, hakkasin toolil nihelema,see võis naljakas olla:D

Queposse jõudes vaatasin juba eemalt , kas Mardi ja Jana taolisi inimesi näen. Jeeessss!!!!!! Nad olid seal:) Sain megasooja vastuvõtu ja kallistused, mida väga sel hetkel vajasin :) Läksime kohalikku söögikohta sööma, algselt valisin klaasi vett, teiseks joogiks oli siiski Cuba Libre, ehk rumm koolaga. Sõime nachosid ja pizzat. Pizza põhi li nagu paber ja peal olid igasugu asjad, tükke sellest võtta ei kannatanud, seega jagasime seda nagu putru:D Aga maitsev oli sellegipoolest. Teel Adelantesse käisime kahest väikesest poest läbi, sealgi vaadati mind natuke imelikult :D

Ah , ma pole rääkinud siinsest rahasüsteemist. 1 dollar on umbkaudu 500 kolooni, seega see on tavaline, et sul on rahakotis 10 000-lised ja 1000-lised.

Adelantesse jõudisime pimedas, siin hakkab juba kell 5 pimedaks minema. Sain veel kallistusi, jehuuu ja üldpilt oli positiivne, eks näis, milliseks sisseelamine kujuneb:)