Tuesday, December 28, 2010

Jõulud

Millised olid minu jõulud? Tõusime üles, sõime, kell 10 alustasime staffiga sõitu Dominikaali suunas. See on esimene suurem külake meie läheduses. Umbes poole tunni sõidu kaugusel. Seal on rand, kuhu me ka läksime. Algselt vihma sadas, kuid Dominikaalis hakkas ilm selginema ja saime nats päikest ka võtta Muidugi käisime poest lävi, meil oli suur termokast jääga kaasas, kuhu osteti õlut. Mina panin sinna veepudeli!!!!! On imekspandav? Vaevalt  Rita veini join ka natuke, aga palavusega ei lähe kohe eriti alkohol alla. Maabusime siis Dominikaali rannas, see rand on avalik, seega mitte väga puhas ja ilus, mulle meeldib meie kodurand kõvasti rohkem. Aga seal oli inimesi  Ja seal on ka rannavalve, surfipoisid eputavad pidevalt ja näitavad jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult eks neil ole ka praktiline tähtsus, nimelt on ookenis pidev rip tide ehk siis selline tagasivool, laine, mis kisub sind ookeani poole ega lase tagasi kaldale ujuda. Seal upub päris sageli turiste ja alles paar päeva tagasi kuulsin, et jälle päästeti kahte inimest sellest. Ma ei tea, kuidas see täpselt toimib, ma ise pole sellesse sattunud ja kui aus olla, siis ma sügavale ei kipugi, kuna kui lähed põlvini vette , siis tihti tuleb laine ja lööb juba siis sul üle pea  Eriti mõnna on siis, kui see on täis liiva, siis oled automaatselt liivaahv ja bikiinid on sodi täis  Ma räägin nii nagu ookeanis ujumine oleks ainult halb, tegelikult on mõnus ka ikka, eriti kui laine peale saad ja sellest üle ujud enne, kui ta murdub. Siis ei saa nii liivaseks ka  Aga soolane on see vesi küll, megalt soolane ja kui juuksed selle veega kokku puutuvad, siis saad nad panna ükskõik kuidas ja nad hoiavad  Dominikaalist läksime Hermosa randa, see on Rita lemmikrand. See on ilusam kui Dominikaali oma, kuid siiski jääb meie rannalele alla Jälle käisime poest läbi ja läksime siis Hermosasse tiksuma. Päev veeres kiirelt ja kell neli pidime tagasi Adelantes olema. Mart ja Jana jäid nimelt jõulusööki tegema Saabunud olid ka mõned eestlased, kes reisisid 4 päeva tõrgete tõttu. Seega mul läks väga õnnelikult Põhjuseks toodi neile imastikuolud, kui ka minu lennul oli üks veider asi. Nimelt olid kõikjal automaatidega mehed liikvel, arvasin, et see on tavaline, aga ei, tegelikult on mingi terrorioht ja seda varjatakse nende ilmastikuolu juttudega. Neid eestlasi kontrolliti ka pidevalt ja ringi lippasid samuti automaatidega vennased ja pealegi nad ütlesid, et lund seal lennuväljal näha pold grammigi ja umbes 40 üle Atlandi lendavat lennukit olid lihtsalt ära pargitud ja seisid. Nad lendasidki mingi Ameerika siselennukiga, mis oli suht väike olnud. Seega kuskil on jälle terroriähvardus tehtud ja soovitan võimaluse korral mitte lennata
Õhtusöögiks saime kõike head!  Seapraad oli olemas, hapukapsas, hapukurgid, jõulukook, keedukardolas  Viinaks oli Smirnoff, kuid mul oli kapis ka natuke Saaremaad veel  Nii et selles suhtes ei jäänud ma paljust ilma, söök oli sama Piparkookidest unistan, nii sooviks neid krõbistada, üks päev oli selline isu, e näri või põrandaplaadid lahti 
Õhtu kulges rahulikult, natuke tekkis tunne, sest ümber olid eestlased, sai liha süüa, mida siin tihti just pole, kõht oli ääreni täis ja kõlasid jõululaulud. Natuke tuli kurpus kurpus peale. Läksin oma pokaaliga basseini äärde tähti vaatama ja mõtlesin teie peale ja tõstsin ka klaasi teie terviseks. Te olite ikkagi minuga Vott säärane jõul
Eestlased tõid endaga ka verivorste, neid saime eile staffiga süüa. Ma teatavasti ei söö neid , aga eile mulle küll väga maitsesid, ehk ongi nii, et hakkan kõike sööma

Musimopsti!
Carmen

Tuesday, December 21, 2010

Käisin Panama piiri ääres

Hommikul hakkasime siis lõunasse sõitma, reisi kestus oli 2 h. Sinna minnes nägin tee ääres tavalist elu. Siinses mõttes tavalist. Elavad need ticod siin nagu murjamid, mingistes väikestes hurtsikutes, seinad paistavad paljudel läbi ja katused on roostetanud plekist. Muidugi on ka jõukamaid, kuid sellist pilti kohtab siiski tihemini minu arvates. Pole just väga palju ringi liikunud veel. Kõikjal on teetööd, sest vihmad, mis siin enne minu tulekut olid, tegid ikka tohutut laastamistööd. Teed lihtsalt on sügavikku vajunud. Nüüdseks muidugi on kõikjal taastatud teid nii palju, et sealt saab üle sõita. Poolel teel käis Jana juustusaiu ostmas, üks oli selline megasuur ja hullult hea. Sihtkohas olime siis umbes 2 h pärast väljasõitu. Näidati mulle koht, kus kokku saame ja nii hakkasingi üksi tuiama. See turg oli meeeeeeletu!!!! Tõesti, seal müüdi kõike. Cucci , Armani ja Lacoste oli kõikjal ja paljudes kohtades küsiti ka krõbedat hinda. Näiteks soovis üks kutt mulle sokutada n-ö Lacoste pluusi, 80 dollari eest :D Ütlesin kohe, et ei ei, siis karjus järgi, et olgu 70.. 60 ja rohkem ma ei kuulnud. Mind vaadati äärmiselt palju, isegi naised jöid mind pikalt vahtima. Vilistamine, signaalitamine ja kommentaarid hakkavad juba tavalisteks muutuma. Aga tõsi, ma ei näinud seal valgeid inimesi, isegi turiste mitte. Kõik olid šokolaadid.
Kuna mul oli aega umbes 2 h ja see teekond sinnani oli meeletu, siis ega ma pikalt kuskil peatunudki, ei hakanud krabama ja mõtlema mingi staffi ostmisele, krabasin vajalikud asjad kaasa ja tulin tulema. Kui kuskil pikemalt vaatama jäin, oli mitu inimest mu ümber ja kõik soovitasid ja pakkusid midagi ja kui öelda neile, et ei tänan, siis nad saadavad sind terve poesoleku jooksul, nad lihtsalt ei mõista, et nad peletavad kliendi ära niiviisi. Poes on nii, et võetakse su kaup ja viiakse sind riietusruumi ukse taha, igal inimesel on oma klienditeenindaja. Ühes kaupluses töötab vist miljon inimest, no tõesõna. Pakkijad, niisama tuiajad, müüjad, kauba väljaladujad, riietusruumi abi jne jne :D Tore küll, kui pakitakse jne, aga need inimesed on hirmus tüütud ja nad ei saa mitte kunagi sellest ise aru.
Tänavapilt oli vinge:D Tolm, rämps, kerjused, müüjad, kõik oli olemas. Aga ma naudin seda ja olen seda vaadates lihtsalt õnnelik, et sündisin Eestis. Tänaval müüakse kõikjal puuvilju, krõpse,igasugu kohalikke snäkke, šaslõkki:) See nimekiri tuleks pikk, mis söögid kõik esindatud on, paljusid ma ei teagi. Igatahes ostsin ühe dllariga ühelt naiselt mingeid puuvilju, siis ma ei teadnud , mis need on. Lihtsalt tundusid maitsvad ja ma tahan ju kõike proovida :D Nii ma siis ostsingi kotikese, lisati sinna soola ja laimimahla. Kokku tuli mingi soolane hapu maitsetu amps:D Nimely oli see vili maitsetu:D Hiljem siis küsisin Janalt, mis see on, ta vaatas ja ütles, et vist toores mango. Ma ei imesta, et sellel siis maitset polnud :D Järgmiseks tahtsin šaslõkki, mind lihtsalt ei huvita, et see on tolmuse tee ääres küpsetatud, kui mingi tõbi tulema peab, siis tuleb nkn:D Siiani olen korras, vaatab, mis edasi saab :D
Pilte ma ei teinud seal, kuna olin üksi ja ei hakanud oma kaamerat kaasa vedama, usun, et sellest oleks ma päeva lõpus ilma olnud.
Hinnad on odavad küll, kuid mitte väga. Muidugi võid dollariga asju saada, aga siis saad neid asju mõne korra vaid kanda ka. Plätud ostsin pooleteist dollariga, mugavad on igatahes, siin löhmerdada aitab küll :D Muiduugi on nt Johnsonsi jms hügieenitarvete hinnad palju odavamad kui Eestis. Ma ei tea, miks ma üldse nii palju asju kaasa vedasin:D Elu õpetab:D Diisli hind tõuseb siingi pidevalt, hetkel on nii, et liiter diislit maksab siin umbes 12 kr. Banaane saab krooni eest, see on vahva:D Ostsin täna 3 banaani ja maksin 3 krooni:D
Tagasi tulles nägin 2 juga, üks neist oli üle 50 meetri, see oli mõnna:) Läheme üks päev külastama ühte, seal saab ujuda ja kose taha ka minna, küll siis teen pilte ka.
Veel käisime ühest kohalikust teepealsest hotellist/restoranist läbi. Tolmuse tee äärel muidugi:) See polnud restoran, kõik oli jube must, müüjal oli selline võrkpluus ja igast august pressis pekki välja:D Päris ausalt:D WC d olid ka hirmsad:D Pott oli s*****, prillaud puudus, lõhn oli meeldiv ja põrand oli tualettpaberit täis :D
Muud vist ei olegi kirjutada väga, hetkel igatahes ei tule pähe. Tiksun siin veel veidi, siis tahan jälle ujuma minna, leidsin võlu öisest suplusest :D
Muah!
Carmen

Monday, December 20, 2010

Sotaputa

Kell on 22.41. Kuupäevaks 20 detsember. Käisin natuke aega tagasi ujumas. Lihtsalt ulpisin ja nautisin , vaatasin kuidas vesiämblikud vee peal jooksevad:D Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et see on reaalsus. Alles ma ju vaatasin neid pilte ja üritasin kokku panna pilti sellest kohast. Minu arust on siin ilusam, kui see pilt, mille enne maalisin. Eks see tule sellest tundest, enne oli ettekujutus vaene, üksnes silmadega loodud.

Sellel kohal on eriline rahu, sama hea on olla nagu siis, kui olin kuskil jõetagusel teel Kuimetsas. Sellega ei taha ma öelda, et jäängi siia, aga lihtsalt mulle meeldib siinne energia :)

Hetkel ma isegi käitun veidralt, endale tavaliselt, kuid peaks seltskondlikum olema, aga hetkel lihtsalt naudin seda rahu, sest Eestis jäi sellest vajaka :D Aga küll ma ka integreerun:D

Räägin siis siinsest elust natuke ja üritan alustada algusest, sest olen laisk olnud ja mitte kirjutanud.

Jõudsin siia siis päev hiljem, kui oleks pidanud ehk siis 10. detsembri õhtul. Kirjutasin, et vastuvõtt oli soe:) Ma isegi enam mäleta, mis päeval ma mida teinud olen, räägin siis mitte kronoloogilises järjekorras, vahet vist erilist pole :D

Siin hotellis töötab hetkel koos Jana ja Mardiga (Adelante omanikud) 8 eestlast: mina, Marko, Rita, Liis, Margit, Kaspar. Mina sain siis baari tööle. Veel töötavad baaris Margit ja Kaspar. Margit on siin olnud ... ma täpselt ei teagi kui kaua:D Alla 8 kuu, aga mitte palju alla. Kaspar on siin olnud kohe kohe 2 kuud. Liis töötab köögis, tema staažiks on 8 kuud. Köögis töötab ka Rita, kes on siin veetnud 2 aastat ja ei kavatse nii pea minema minna :D Marko on uus n-ö peakokk, tema tuli 3 nädalat ja natuke rohkem tagasi. Markoga oli alguses kohe kuidagi kerge suhelda, eks mõlemad uued ja seetõttu. Ja meil mõlemal on hirmus huvi näha Costa Rical pakutavat, seega oleme paar jalutuskäiku teinud, leidmaks midagi huvitavat :) Staffi kohta oleks veel kirjutada, nad on üpris kirevad sellid ja neid juba kuulama jäädes on pidevalt muie näol :D

Räägin siis oma tööst. Minu tavatööpäev näeb välja järgmiselt: Kella 9 ajal kooberdan alla, avan tabalukkudest sellised rauast võred ja panen nad konksude külge õhku rippuma. Panen pilte, siis saate aru, mis võredest ma räägin:D Siis vaatan, et kõik oleks puhas ja korras leti taga ja viin prügi välja. Tähtis on kindlasti ka kirjutada, et ventilaatorid panen sisse:D Siin on need igas toas ja mõistetaval põhjusel :D Olgu, see polnud tähtis, aga siiski, mul on kirjutamise tuju :D Siis asun lilleõisi pühkima, sellest pean veel pilti tegema, milline lillemeri vahel all on. Aga seda teha on lahe, mõtlen, et teie roogite lund ja mina pühin lilleõisi kokku :D Ühel hetkel ilmub alla ka köögitööline, siis riburadapidi ka ülejäänud staff. Kõik tulevad alla ja hakkavad kokkama. Siin on isegi kaerahelbeid, nii et ma ei pea pudrusöömist unustama, kuigi siin ma ei söö ainult putru:D Avastasin omleti jälle, aga siin see tuleb palju huvitavama maitsega, panen juurde igasugu manti.Nt erinevaid köögivilju, ananassi, maitseaineid, oleneb, mida stafikapis leidub. Otsustasin siin söögitegemist õppida natuke, sest mind jõhkralt huvitab, mida igasuguste juurikate, maitseainete ja nt avokaadoga teha saab :D Marko lubas tunde anda, jään parimat lootma :D Edasi kulgeb päev nii nagu rahvast on. Praegu peaks meil kõrghooaeg olema ja ilm ainult ilus, aga mis meil on? Vihm, vihm ja siiani madalhooaeg. Turiste liigub vähe. Eriti kuri on selle peale Mart, kes päeva jooksul mitu korda ilmaga „räägib“ :D Kuid loodame parimat, neljapäeval saabub esimene eestlaste 6-liikmeline grupp. Neid eestlasi peaks veel ja veel tulema, ehk jõuavad siia, sest lume tõttu on see lennuliiklus ju puha tagurpidi, sain tunda:D

Jõule pühitseme me ka:) Lubati seapraadi, hapukapsast ja jõulukooki:) Jõuluõhtul riputame sildi välja, et meil jõulupidu ja siis väliskülalised peaks eemale hoidma:D Eestlased , kes siin, võtavad koos meiega jõule vastu:) Jõulusöögi pidid tegema Jana ja Mart ja ma ei jõua ära oodata, sest mina kui söödik ei ütle iial korralikust eesti toidust ära :D Ma vist ei ütle üldse toidust ära, aga see selleks :D

Uusaasta pidu tuleb ka, ma ei teagi, kas olen tööl või mitte, vist ei ole.

Olin tööl eelmise peo ajal, meil oli maskipidu. Mina kriitseldasin midagi näkku, mõned olid usinad ja tegid maskid ja meie Jana kandis peas väikse tydruku trikood:D Selline litritega ja kääre näinud oli teine :D Järgmisel päeval pani Rita Facebookis oma kontole üles, et töötame kohas , kus boss käib ringi trussikud peas :D Võib olla on teilegi naljakas:D Üldiselt võttiski ainult staff maskeraadist osa, külalised olid üldiselt ilma maskideta. On jobud, just just!:D Rahvast ei olnud vist õnneks nii palju, kui siin olnud on, õnneks seepärast, et olin baaris olnud ainult paar päeva, oli selline mõnus tööpäev, ei pidanud pilbasteks jooksma ennast ja sai harjuda. Siin on tõesti naljakas olla, ticod(ehk kohalikud mehed, naised on ticad) puurivad silmadega ikka üpris agressiivselt:D Vaatavad sügavale silma, nende jaoks on heledad silmad nagu mingi jumaldamise objekt:D Oligi tüüpe, kes peo ajal ei liikunudki leti äärest , vaid vaatasid üksisilmi, iga kord kui sinna poole juhtusin vaatama, olid nende silmad ikka minu silmas:D Komplimente saab ka siin kuhjaga:D Neid sellisi meelitajaid ja ilalõugu nimetatakse siin Adelantes NILPSIDEKS. Neid pidi siin jaguma:D Nii see pidu siis kulgeski:)

Töökorraldusest siis veel nii palju, et esmaspäeviti kell 10 hommikul on staffi koosolek, iga teine esmaspäev on baari üldpuhastus ja igal pühapäeval peab põrandad ära pesema. Rohkem tarka vist veel öelda pole :)

Räägin veel natuke üldist selle koha kohta. Kirjutan võib olla segaselt, sest loetlen üles kõik ebaloogilises järjekorras, täpselt nii nagu pähe tuleb hetkel. Nagu ütlesin siis siin sajab praegu palju, kui tulin, siis mõni päev oli ilus ja kuiv. Aga siis ei jõudnud ma end väga liigutada, algus siin oli üldse karm mulle, liigne palavus ikka :D Kuid sellegipoolest on siin alati meganiiske. Mul pole iial selliseid lokke olnud nagu siin. Sirgendaja on siin suht mõttetu ja mu föön ka, kuna see puhub ainult poolel võimsusel kuumust. Üldjuhul ma olen siin siis täielik lokk:D Jep, see ei meeldi mulle, aga nüüd, kui nädal möödas, olen sellega juba leppinud:D Ühtegi täiesti kuiva paberilehte siin katsuda ei saa, kõik on kuidagi pehme ja niiske. Siin üldse laguneb kõik kiirelt selle niiskuse tõttu, eriti puit :D Avastasime, et päike pleegitab riiete värvi ka suht kiirelt :D Ja üldse peavad riided vähem vastu :D Riided kuivavad üksnes päikse käes, varjus on neid suht mõttetu kuivatada:D Mul on vähe juukseid, kui nende kuivamine võtab siin 2 korda kauem, kui Eestis :D

Hinnad? Costa Rica on suht kallis. Hindu võib võrrelda Eestiga. Riided on vast odavamad, aga nende kvaliteet annab ka ikka soovida, tegelesin pool tundi oma siit ostetud rõivaste korrigeerimisega:D Tundub, et õmblejad niite ei eemalda:D Tomat on siin kallid ja juust:D Väga odavad on banaand ja veel mõned kohalikud puuviljad, tegelikult halb aeg veel hindadest rääkida, olen korra toidupoes käinud, ja siis ma otsisin ka dušigeeli :D Panama piiri peal pidi odav kaup olema. Näiteks saab sealt rummi osta vähem kui 30 kr liiter:) Kanepi gramm on ka siin alla 30 krooni. Sellistest asjadest miskipärast räägitakse :D Aga Anul Equadoris on kindlasti enamik asju poole soodsamad, kui mitte rohkem:D

Räägin sellest, mis head ma looduses näinud olen. Palju banaanipuid!:D Banaane, mis polnud banaanid, maitsesime ka:D Jubedad olid, kibedad ja panid huuled kipitama ja tegid suu paksuks:D Need pold valmis vist :D Päris kindlasti, aga kuna me küündisime neid võtma, siis pidime ju suhu ka toppima :D Ma ei mäleta, mis selle vilja nimi tegelikult oli:D Banaane olen palju näinud, aga need on veel toored, varsti loodame neid valmis banaane kohata ja mekkida:D Megaväiksed on nad küll :D

Kookoseid on siin metsikult, igas mõõdus:D Maitsesin kookosepiima, mm ei olnud midagi head :D Võib olla oli see ka toores:D Mart käib laime vahel varastamas, mis pole tegelikult laimid, kui nad valmis saavad, siis on pealt sellised koledad krobelised ja roheka ja pruuni värvusega, aga seest on oranzid(arvuti ei lase katust panna:D). Need nimelt on vist mandariinid, aga nad on palju hapumad, aga mulle maitsevad:D Paneme siin pea iga joogi sisse selle viilu. Ma joon vett sellega palju. Ja selle vilja mahla kasutatakse palju toitudes. Maitseelamusi on mul siin jagunud, siin palju vürtsi ja maitset, mida ma jumaldanJ Seepärast otsustasingi, et õpin siin nende kõrvalt natuke ja olen eestis parem kokk:) Kelle jaoks parem, kelle jaoks halvem :D

Kaldun teemast hetkeks kõrvale, sest mu käsi peatus meeletul kupul mu käel:D Jälle on keegi mind hammustanud, olen hetkel päriselt nagu türannosaurus, Ronan uuris, et mis moodi ma saan olla türannosaurus, aga no saan:D Nahk on kohati nagu tühermaastik:D Ja seda kõike tekitavad väga väiksed elukad. Ühed on isegi lennuvõimetud, liivakärbsed vms, neid kutsutakse ka lendavateks lõugadeks. Kuigi nad ise ei suuda lennata, siis tuul kannab nad sinuni, nemad aga kohe hammustavad :D Tore eks:D

Kui juba elukate peale jutt läks, siis räägin, keda ma sii kohanud olen:D Ilusaid liblikaid, kui veel mitte neid megasuuri, kellest Marko mulle rääkis:D Koolibrid, tuukaneid, mingeid raisakotkaid, kes alati ilmuvad välja, kui minna basseini öörde peesitama. Küllap ma siis haisen või näen välja nagu laip :D Krabisid nägime ookeani ääres, mõned olid pirakad:D Ühel päeval tahtsime papagoisid otsima minna, Mart rääkis, et siin on üle meetri pikad, koos sabaga siis. Ja no seda ime asja tahan mina näha! Ahvid leidsime ka üles, see oli naljakas. Käisime ja käisime keset dzunglit ja ei midagi. Järsku hakkas puude sahin ja häälitsemine. Sellised valgete peadega ahvid hakkasid ringi hüppama:D Ja kujutate pilti, ma ei saanud kedagi pildile, sest ei osanud veel oma uut kaamerat käsitleda, küll oli valgus vale ja küll fokusseeris neid asju, mis lähemal, nüüd Marko natuke õpetas mind, saan juba veist pilte tehtud ja Rita pidi ka õpetussõnu jagama, kuna ta fotograafiat õppinud :D Üks ahv vaatas mingi 30 seki mulle otsa ja näris banaani, see tunne oli kirjeldamatu, ainult kiunusin, et vaata vaata , seal :D Seda ma vist kirjutasin, et krokodille nägin:D Gekod on siin igapäevased, nad teevad imelikku häält:D Iguaanid on lahedad, sellised suured kõrgemate jalgadega kui sisalikud:D Eriti uhked on siis, kui neil lott ja hari ja nende saba on megapikk. Kui koerad neid kiusama lähevad, siis hakkavad nad meeletult sabahoope jagama:D Ja puu otsa ronivad nad sekiga, tõesti, ei näegi, kui ta juba on meetrite kõrgusel :D Skorpione pole ma veel õnneks näinud, kuid nad pidid ka tubades liikuma , loodan, et ei kohta:D Prussakad on hiiglaslikud ja eile hommikusööki tehes hüppas suur rohutirts mu käele ja haaras oma sõrgadega nahast, ma ei uskunudki, et ma nii reageerin, aga päästsin valla jubeda kilgatuse ja ühe käeropsuga oli ta maas :D

Siin on veel sellegi poolest mõnus, et kõikjal on võrkkiiged, mida ma jumaldan, võin tunde tiksuda neis ja lihtsalt olla:)

Veel on tegelikult rääkida, aga kell on nüüd juba 12 läbi ja homme vara lähen ma Jana ja Mardiga sinna Panama piiri äärde, eks ma siis vaata neid hindu ja edasta hiljem ja üldse üritan usinam olla ja kirjutada, endal oleks ka kergem, sest terve nädala muljeid on võimatu kirjutada ja see tekst tuleb nii mahukas, et seda ei viitsi keegi lugedagi:D Mul endal nii, et parema meelega loen siis, kui on alapealkirjad ja lühikesed jutukesed:)

Lõpetan siis praegu. Olge mul tublid ja sööge end sigadeks:) Paid!

Carmen

Thursday, December 16, 2010

Ja edasi ..

Usaldasin siis turvameest, astusime lennujaamast välja, seal ees oli meeletult palju rahvast, mulle tundus, et kohalikud. Mind vaadati vähe imelikult, aga käisin neist mööda otse ette vaadates. Ootas meid lennujaama buss, mis äratas usaldust. 5 minuti pärast olime hosteli ees, üks kohalik mees võttis meid vastu. Turva ja hosteli omanik surusid kätt ja siis jäin ma temaga üksi. Kõhe oli. Siis ta juhatas mu sisse, see oli garaaž, nii ütles ta selle kohta ka ise, aga kuna üleval oli vaba ruumi, otsustas ta sellest hosteli teha. Mees ise tundus tore ja sõbralik, kuid väga uimane, töntsis väga aeglaselt ringi. Juhatas mu siis üles ühte tuppa ja küsis, kas vajan midagi. Palusin vett ja hakkasin tuba uudistama. Tundus puhas, katsetasin, kas uks käib lukku. Käis:) Tõi ta mulle siis vee ja läks minema. Mingi ebausk minusse siiski jäi, keerasin ukse lukku, panin teleka mängima, muide seal oli kaabeltelevisioon vähemalt 100 kanaliga. Mitme kanali pealt tuli megahea film, kuid otsustasin muusikavideote kasuks. Jooksin pessu, kuna ma polnud end tõesti terve igaviku nii mustana tundnud, nagu sel korral :D Kasutasin kätepesuseepi, mis tol hetkel tundud luksus. Isegi Wifi oli, aga see ei töötanud väga hästi. Peadselt üritasin end magama sättida. Üritasin seepärast, et magada korralikult ei saanud. Eks närv oli ka, kuid lisaks oli väljas torm ja pidev kolin ning mul polnud tekki, ainult lina. Külm oli, kuna akent ei saanud sulgeda, sest metall mis klaasiribade vahel oleks pidanud liikuma, oli liiga roostetanud :D Nii ma siis lõdisesin ja soojendasin oma varbaid, positiivne oli see, et mul oli kaasas dressipluus:) Hommikul pesin selle sama käteseebiga pead, see enam nii mõnus polnud, kuid peaasi, et puhas :D Koolutajat ka kasutada ei saanud, kuna koolutaja otsa oli Carmen asetanud ja teise pagasisse. Siin on üldse mul selle koolutajaga jama, elekter selle jaoks on nii nõrk, et ta vaevu puhub mingit õhku :D Pärast neid toimetusi kooserdasin alla, see mees kiikus seal oma kiiktoolis. Tal oli ka üks hiigelsuur valge Husky, helesiniste silmadega :) Meeeeeletult kaunis:) Maksin talle 35 taala ja küsisin teed San Josesse. Ta pakkus end mulle saatjaks bussipeatusesse, peatas bussigi kinni ja istusin peale ja lootsin õiges kohas väljuda. Pandigi mind San Jose keskel maha. Kohe küsisin esimeselt inimseselt kus asub Coca Cola bussijaam, seda muidugi hispaania keeles, hurrraaa hurraaa:D Öeldi, et käi 2 km edasi ja pööra vasakule. Käisin siis, vahepeal põikasin 2 poodi, riiete omasse ja hügieenitarvetesse. Neis oli ka naljakas, sest ma nägin ju väga turist välja:D Kohe võeti pagas, asetati riiulile ja anti number, siin ongi nii, mina algul arvasin, et ma olen eriline, aga kus sa sellega:D Siis hakati kõike pakkuma, keegi muidugi ei rääkinud inglise keelt, siis sebiti keegi, kes oleks pidanud oskama, aga see oli vist nail:D Kuna ta ei saanud midagi aru :D Ma tahtsin rinnahoidjat osta, siis lükati üks tüüp mulle neid ulatama. Ma üritasin selgeks teha neile oma suurust, näitasin rinnahoidjal suurust , seletasin kätega, et 6 asemel peab olema 4. Lõpuks said aru, siis hakati mulle igasugu litritega rinnahoidjaid pakkuma. Piinlik oli öelda pidevalt no no. Siis tegin kiirelt ühe valiku, võtsin paar tükki suvalt ära ja liikusin edasi. Mul oli kleiti vms vaja, aga kõik oli nii kirev ja mina ju ei armasta megavärve. Leidsin siis endale ühe ruudulise kleidikese, heleda topi , khaki värvi lühkarid ja veel ühe kleidi. Asju muidugi mina ei tassinud poes, kõik tehti minu eest ära:viidi asjad riietusruumi, kardinat ei tõmmanud ka mina. See kõik, mis poes toimus, oli väga võõras, teisalt sellega võib lausa harjuda:D

Hügieenitarvete poes oli palju tuttavaid asju, brände, õnneks:D Kõik asjad olid asetatud aga klaaside taha, seega ma küsisin pool hispaania inglise ja viipekeeles, pärast 10 min olid kõik vajalikud asjad käes.

Lonkisin siis nats veel, olin sellest viimasest küsimise kohast kindlasti vähem kui kilomeetri kaugusel, aga otsustasin uuesti küsida. Siis vehiti käega, et mine tagasi tagasi ja siis paremale. No siis hakaksingi tagasi minema, jõllitavad pilgud mind jälitamas, üks tänavakaupmees astus ligi ja soovitas mul osta enda silmavärviga identse mobiilikoti, tegin näo , et ei saa midagi aru ja kimasin edasi, karjus mulle järgi, et mul on maailma kauneimad silmad:D Kuidas ma tean? Seebikad:D

Järgmise poe ees küsisin uuesti teed, jälle näidati, et ikka edasi ja siis paremale, siis küsin veel korra, väga õiges kohas õnneks, sest just sealt tänavast pidingi ma paremale keerama. Käisin selles tänavavahes mõne meetri ja üks naine võttis mult käest. Ütles selges inglise keeles, et hoia end tydruk ja vaata oma pagasit. Siis kohe küsisin temalt, et kas ta teab, kus on Coca Cola bussijaam. Vaatas mulle otsa ja ytles, et ei ei, ma viin su sinna kohale. Siis hakkas ta kiire sammuga ees käima, jooksin nagu veidrik oma kodinatega talle järele. Seletas kõva häälega, et see koht, kuhu suundume on üks kriminaalsemaid ja oma asju tuleb 10 küünega kinni hoida, sest on detsember ja inimestel on raha. Enne platvorme, kus bussid peatuvad oli turg, selline kinnine. Kui sinna astusime hakkas põrgu pihta, siis tundsin esimest korda natuke hirmu. Vilistamine, räuskamine, järele hüüdmine, asjade ja teenuste pakkumine. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et kõik mehed vaatasid mind nagu nälgas kalkunid teri. Ma ei julgenud ringi vaadata, lihtsalt tammusin kiirel sammul selle naise järel, tema üritas välja selgitada, kus on piletiputka Queposse. Nähtavasti ta ei leidnud ja astusime turult välja bussiperroonide poole. Nägime politseid ja jah, ta viid mu politsei kätte ja palud mind valvata ja näidata, kust ma saan piletit osta. Politsei võttis kohe mu väikese kohvri ja viis piletit ostma, see tehtud, läksime lahku, ta osutas näpuga mu bussile ja läksin sinna, istusin oma kohvri peale ja jõllitasin varbaid. Seal oli juba okei olla, seal oli naisi ka ja üldse inimesed tundusid inimestena, sest tegelikult on siin palju lahkeid inimesi. Üks mees luges kõva häälega piiblit ette, see oli tal vist põhimõtteliselt peas, sest raamatusse vaatas ta vähe. Võib olla mõtles ise välja. Keegi teda ei kuulanud, kuid sellest ei teinud ta välja.

13.30 läksime bussi, võtsin oma koli kaasa, sest ma ei tahtnud seda bussi alla anda. Minu kõrvale istus üks 30-aastane mees, tema ema istus üle seisuvahe teasel pool. Piletil olid nimelt märgitud koha numbrid. Alustasime sõitu , mis kestis 3 h. Buss oli uus ja täiesti okei, siin sõidavad üldse suhteliselt modernsed bussid, nii palju kui mina näinud olen. Ühel hetkel hakkas too mees juttu rääkima, ta ei osanud sõnagi inglise keelt, kuid ma sain pea kõigest aru, vastamisega oli raskem teema:D Ei, ärge mõelge, et ma keelt üle öö mõistma hakkasin, lihtsalt kerge on panna kokku lihtsaid lauseid, kui kasutatakse lihtsaid sõnu. Bussisõit läks kiirelt, sest mu suu oli pidevalt ammuli ja ma vaatasin terve aja aknast välja. Sõitsime üle ühe silla, vaatasin kaugusesse ja järsku onu mu kõrval ütles krokodillid:D Ja siis ma alles nägin, et seal oli igavene kari liival peesitamas, siis ma läksin õhinat täis, hakkasin toolil nihelema,see võis naljakas olla:D

Queposse jõudes vaatasin juba eemalt , kas Mardi ja Jana taolisi inimesi näen. Jeeessss!!!!!! Nad olid seal:) Sain megasooja vastuvõtu ja kallistused, mida väga sel hetkel vajasin :) Läksime kohalikku söögikohta sööma, algselt valisin klaasi vett, teiseks joogiks oli siiski Cuba Libre, ehk rumm koolaga. Sõime nachosid ja pizzat. Pizza põhi li nagu paber ja peal olid igasugu asjad, tükke sellest võtta ei kannatanud, seega jagasime seda nagu putru:D Aga maitsev oli sellegipoolest. Teel Adelantesse käisime kahest väikesest poest läbi, sealgi vaadati mind natuke imelikult :D

Ah , ma pole rääkinud siinsest rahasüsteemist. 1 dollar on umbkaudu 500 kolooni, seega see on tavaline, et sul on rahakotis 10 000-lised ja 1000-lised.

Adelantesse jõudisime pimedas, siin hakkab juba kell 5 pimedaks minema. Sain veel kallistusi, jehuuu ja üldpilt oli positiivne, eks näis, milliseks sisseelamine kujuneb:)

Sunday, December 12, 2010

Tallinn-München-Miami-San Jose

Jõudsin lõpuks siis kirjutama. Teie kell on 6.39. Nii näitab ka minu läpakas :) Meil on kell siis 22.39.
Üritan siis teha kokkuvõtte enda lennust siia:)
Kes siis ei tea, pidin ma lendama Tallinnast Frankfurti ja sealt otselennuga San Josesse. Muidugi, kui mina olen asjaga seotud, ei lähe ükski asi plaanipäraselt. Natukene enne esimese lennu lõppu sain teada, et me oleme õhus kauem seepärast, et maandume hoopis Münchenis. Frankfurdis oli lihtsalt liiga palju lund:) Ja kuna minu lennul San Josesse oleks vahe olnud 4 h ümber, siis muidugi ma teadsin, et sellele lennule ma ei jõua. Jõudsime siis Münchenisse, paras segadus oli, kõik otsisid oma kohvreid, kaasaarvatud mina, kuid neid meile ei antud. Algselt ei osanud pool rahvast kuhugi minna, seisime järjekorras , et pääseda Lufthansa leiti jutule, ühel hetkel hakkas rahvas üles liikuma ja oli selge, et pagasit me kätte ei saa ja peame minema üles rivvi, et teada saada, mis meist järgmisena saab. Muidugi oli üleval juba kilomeetrine järjekord, sest rivis seisid kõik, kes pidid Frankfurti minema, ehk siis võib olla 10 või enam lennuki reisijad :) Aeglaselt läks, nälg tekkis, uni tekkis, sest Carmen ei maga ju enne reisi:) No mul vedas isegi, jõudsin enne sulgemist sinna leti äärde, laks pandi mulle lend Frankfudist Miamisse ja sealt siis San Josesse. Siis teatasin, et mul pole ju USA viisat. Ega klienditeenindaja seda peagi küsima :) Igatahes tegi ta suured silmad ja hakkas saksa keeles vanduma :D Otsis ja jauras ja ütles järsku, et Esta registeerumisega saab riiki siseneda, selleks tuleb helistada, vastata küsimustele, maksta krediitkaardiga mingite asjade eest ja vastu pidi saama koodi, millega võib USAsse siseneda.Kuna kell sai 23.00, siis tõmmati lindid ette, pooled inimesed jäeti kuulamata, öeldi neile, et hommikul kell 5 jätkame. Minule aga ulatati flaier numbriga sinna Esta registeerimisse, anti telefon ja jästi mind üksi. Tuledki kustutati, seisin seal nagu töll, vaatasin , et rong Frankfurti läheb juba 20 min pärast, sellele pidin ma jõudma, et jõuda Miami lennukile. Nii tuli kiirelt kood saada. Helistasin ja algselt ma kuulsin nii halvasti vastajat, ma ei tea, kas oli liini viga või minu viga, Ühel hetkel võtsin end kokku ja üritasin kuulata küsimusi. Hakkasin vastama ei.. ei..ei.., siis taheti krediitaardi nr, et saaks raha võtta. Lõpuks sain ka mingi koodi, ma polnud üldse kindel, et ma õigesti kuulsin, sest see oli täis topitud numbreid ja tähti. Muidugi oli selleks ajaks kui lõpuks koodi sain mu rong läinud. Polnud midagi teha, kui mingi nurk otsida ja üritada magada. Enne rivis kohtusin 2 eestlasega ka õnneks, ühed neist said kohe ringile ja minema ja Angelike, teine eestlane, jäi koos minuga. Tuiasime ja lootsime ka voodit saada, 800 voodit jagati välja, kuid pooled inimesed olid ikka ilma. Lõpuks saime midagi, et end külili visata, Vett kahjuks enam ei leidnud, võtsime seda suvalisest kohvikust. Ega me seal väga möllata julenud, saksa politseid käisid suurte relvadega ringi. Nii me siis natuke aega istusime, und ei tulnud, üritasin küll magada, aga ei. Kell 4 hakaksin karku alla ajama, et alla rivvi minna, sest kell 5 pidid nad need letid taas avama, muidugi oli kell 4 seal juba järjekordne kilomeetri pikkune rivi. Lihtsalt ei jõudnud enam püsti olla, võtsin mingi teki ja hakaksin sellega ennast edasi lohistama. Kõht oli megatühi. Meile jagati mingeid võikaid sibulasaiu ja õuna ning väikseid Mars e. Muidugi said seda need, kes olid õigel ajal õiges kohas. Järsku ma silmasin , et ühel voodil oli seda kraami. See oli sinna jäetud, kuna inimesi polnud. Paljud vaatasid seda, aga keegi ei võtnud. Ma ei suutnud lõpuks, läksin ja võtsin. Ja pärast mind võeti kõik ära,lihtsalt ei juletud algust teha :D Nii sai seal mõned tunnid jälle tiksutud, jõudsin letini ja põhimõtteliselt öeldi, et see on su oma viga, et seda koodi siin hakkasid sebima, et oleks võinud seda ka Frankfurdis teha, hakkasin siis vaidlema ja 3 minuti pärast bookiti mulle uus lend. Sai turvakontroll läbitud ja ootama mindud. Siis tuli meelde, et lennujaama poes peaks olema hügieenitarbeid, sest mul polnud ju mitte midagi. Käsipagasis oli ainult elektroonika põhimõtteliselt. Sain sealt midagi kätte ja uuesti läbisin turvakontrolli. Lend Münchenist Miamisse kestis üle 10 h. Magada ei saanud, mul lihtsalt on mingi hirm lennukis magada. Nokin küll, aga ei maga. Kui siis kord Miamis maandusime, lasti kuuldavale vali aplodeerimine ja lapsed karjusid midagi sarnast jeele :D See oli armas, endalgi oli väga hea tunne, et lõpuks maa peale sai. Kahjuks polnud see mu ainuke mure. Kartsin selle koodi pärast, see oli mul visiitkaardi taha soditud. Nii ootasin järgmiseks siis migratsiooni rivis, et USA sse siseneda. Filmiti, vaadati passi, kõigist näppudest andsin näpujäljed. Nagu filmis, aga näe, läbi lasti:) Minu taga olev venelanna saadeti tagasi, ei tea, mis temast sai. Pagasit ma muidugi ei saanud ka Miamis. Pidin hakkama sebima bording passi. Küsisin, kuhu minema pean, saadeti D terminali, mis oli teises lennujaama otsas. Läks kõvasti aega kui kord sinna jõudsin. Hüppasin suvalisse rivvi ja ootasin oma järjekorda, kui see käes, saadeti mind järgmisesse ja siis elektroonilise check ini aparaadi juurde. Tuli välja, et mina ei saa seda nii kätte, pidin ikka uude järjekorda seisma minema. 20 min pärast sain laua äärde ja mulle öeldi, et seda ESTA asja pole olemaski. Vaidlesin mis ma vaidlesin, aga ta jäi endale kindlaks. Läksin uue naise juurde, tema teadis sellest õnneks ja sain oma bording passi. Küsisin infolauast infi elektroonikapoe kohta, seal oli 3 mustanahalist meest, nad õpetasid mulle erinevaid tervitusi kätega,ja siis uurisid ja puurisid, kust ma tulen ja ajasid niisama mulli. Lõpuks transportisin end värava juurde ootama.Siis tuli esmakordselt natuke kurbus peale. Keegi pold üksi, mulle vähemalt tundus. Paarid kallistasid, pered jutustasid jne jne. Ja mina teadsin, et San Joses pean südaööl endale ööbimiskoha leidma.

Kord kui San Joses olin, läbisin taas migratsiooni ja tolli, täitsin mingid blanketid. Jõudsin baggage claimini. Minu pagasit muidugi jälle polnud. Läksin sinna lauda, kuhu teatada pagasi kadumisest, Õnneks olin üks esimesi, väga paljudel ei tulnud pagas. Seal läks mingi 40 min, et seletada, mis minu lendudega juhtus ja kus mu pagas juba kaduma läks. Algul muidugi ei kuulatud ja siis oldi hämmingus ja hakati tegutsema. Täitsin mingid blanketid ja mulle öeldi, et teevad mis võimaliku. Kuna olin kuulnud lugu Anu pagasist, arvestasin, et läheb kaua kaua selle kättesaamisega. Siis astusin sealt välja, läbisin jälle mingi kontrolli, vaadati, mis kotis on ja olin saalis, järgmine oli uks välja. Seisin seal ja mõtlesin, et takso nr on nyyd vaja. Seal üks turva sättis oma kotti, et lahkuda. Küsis siis minult, kas kõik korras. Õnneks oskas ta natuke inglise keelt ja sai aru, mis oli mu probleemi olemus. Nii ta siis pakkus, et tema sõbral on hostel ja et ta võib mu sinna viia. Süda nats peksis aga ei olnud nagu teist varianti, sest usaldada suvalist taksojuhti või lennujaama turvat.. lootsin lihtsalt, et seal ei tööta igasugu vante.

Kirjutan kunagi edasi, ma ei jõua praegu :D Aga kindasti kirjutan;) Tervitused sinna ja olge megatublid mul! J Muah!