Tallinn-München-Miami-San Jose

Jõudsin lõpuks siis kirjutama. Teie kell on 6.39. Nii näitab ka minu läpakas :) Meil on kell siis 22.39.
Üritan siis teha kokkuvõtte enda lennust siia:)
Kes siis ei tea, pidin ma lendama Tallinnast Frankfurti ja sealt otselennuga San Josesse. Muidugi, kui mina olen asjaga seotud, ei lähe ükski asi plaanipäraselt. Natukene enne esimese lennu lõppu sain teada, et me oleme õhus kauem seepärast, et maandume hoopis Münchenis. Frankfurdis oli lihtsalt liiga palju lund:) Ja kuna minu lennul San Josesse oleks vahe olnud 4 h ümber, siis muidugi ma teadsin, et sellele lennule ma ei jõua. Jõudsime siis Münchenisse, paras segadus oli, kõik otsisid oma kohvreid, kaasaarvatud mina, kuid neid meile ei antud. Algselt ei osanud pool rahvast kuhugi minna, seisime järjekorras , et pääseda Lufthansa leiti jutule, ühel hetkel hakkas rahvas üles liikuma ja oli selge, et pagasit me kätte ei saa ja peame minema üles rivvi, et teada saada, mis meist järgmisena saab. Muidugi oli üleval juba kilomeetrine järjekord, sest rivis seisid kõik, kes pidid Frankfurti minema, ehk siis võib olla 10 või enam lennuki reisijad :) Aeglaselt läks, nälg tekkis, uni tekkis, sest Carmen ei maga ju enne reisi:) No mul vedas isegi, jõudsin enne sulgemist sinna leti äärde, laks pandi mulle lend Frankfudist Miamisse ja sealt siis San Josesse. Siis teatasin, et mul pole ju USA viisat. Ega klienditeenindaja seda peagi küsima :) Igatahes tegi ta suured silmad ja hakkas saksa keeles vanduma :D Otsis ja jauras ja ütles järsku, et Esta registeerumisega saab riiki siseneda, selleks tuleb helistada, vastata küsimustele, maksta krediitkaardiga mingite asjade eest ja vastu pidi saama koodi, millega võib USAsse siseneda.Kuna kell sai 23.00, siis tõmmati lindid ette, pooled inimesed jäeti kuulamata, öeldi neile, et hommikul kell 5 jätkame. Minule aga ulatati flaier numbriga sinna Esta registeerimisse, anti telefon ja jästi mind üksi. Tuledki kustutati, seisin seal nagu töll, vaatasin , et rong Frankfurti läheb juba 20 min pärast, sellele pidin ma jõudma, et jõuda Miami lennukile. Nii tuli kiirelt kood saada. Helistasin ja algselt ma kuulsin nii halvasti vastajat, ma ei tea, kas oli liini viga või minu viga, Ühel hetkel võtsin end kokku ja üritasin kuulata küsimusi. Hakkasin vastama ei.. ei..ei.., siis taheti krediitaardi nr, et saaks raha võtta. Lõpuks sain ka mingi koodi, ma polnud üldse kindel, et ma õigesti kuulsin, sest see oli täis topitud numbreid ja tähti. Muidugi oli selleks ajaks kui lõpuks koodi sain mu rong läinud. Polnud midagi teha, kui mingi nurk otsida ja üritada magada. Enne rivis kohtusin 2 eestlasega ka õnneks, ühed neist said kohe ringile ja minema ja Angelike, teine eestlane, jäi koos minuga. Tuiasime ja lootsime ka voodit saada, 800 voodit jagati välja, kuid pooled inimesed olid ikka ilma. Lõpuks saime midagi, et end külili visata, Vett kahjuks enam ei leidnud, võtsime seda suvalisest kohvikust. Ega me seal väga möllata julenud, saksa politseid käisid suurte relvadega ringi. Nii me siis natuke aega istusime, und ei tulnud, üritasin küll magada, aga ei. Kell 4 hakaksin karku alla ajama, et alla rivvi minna, sest kell 5 pidid nad need letid taas avama, muidugi oli kell 4 seal juba järjekordne kilomeetri pikkune rivi. Lihtsalt ei jõudnud enam püsti olla, võtsin mingi teki ja hakaksin sellega ennast edasi lohistama. Kõht oli megatühi. Meile jagati mingeid võikaid sibulasaiu ja õuna ning väikseid Mars e. Muidugi said seda need, kes olid õigel ajal õiges kohas. Järsku ma silmasin , et ühel voodil oli seda kraami. See oli sinna jäetud, kuna inimesi polnud. Paljud vaatasid seda, aga keegi ei võtnud. Ma ei suutnud lõpuks, läksin ja võtsin. Ja pärast mind võeti kõik ära,lihtsalt ei juletud algust teha :D Nii sai seal mõned tunnid jälle tiksutud, jõudsin letini ja põhimõtteliselt öeldi, et see on su oma viga, et seda koodi siin hakkasid sebima, et oleks võinud seda ka Frankfurdis teha, hakkasin siis vaidlema ja 3 minuti pärast bookiti mulle uus lend. Sai turvakontroll läbitud ja ootama mindud. Siis tuli meelde, et lennujaama poes peaks olema hügieenitarbeid, sest mul polnud ju mitte midagi. Käsipagasis oli ainult elektroonika põhimõtteliselt. Sain sealt midagi kätte ja uuesti läbisin turvakontrolli. Lend Münchenist Miamisse kestis üle 10 h. Magada ei saanud, mul lihtsalt on mingi hirm lennukis magada. Nokin küll, aga ei maga. Kui siis kord Miamis maandusime, lasti kuuldavale vali aplodeerimine ja lapsed karjusid midagi sarnast jeele :D See oli armas, endalgi oli väga hea tunne, et lõpuks maa peale sai. Kahjuks polnud see mu ainuke mure. Kartsin selle koodi pärast, see oli mul visiitkaardi taha soditud. Nii ootasin järgmiseks siis migratsiooni rivis, et USA sse siseneda. Filmiti, vaadati passi, kõigist näppudest andsin näpujäljed. Nagu filmis, aga näe, läbi lasti:) Minu taga olev venelanna saadeti tagasi, ei tea, mis temast sai. Pagasit ma muidugi ei saanud ka Miamis. Pidin hakkama sebima bording passi. Küsisin, kuhu minema pean, saadeti D terminali, mis oli teises lennujaama otsas. Läks kõvasti aega kui kord sinna jõudsin. Hüppasin suvalisse rivvi ja ootasin oma järjekorda, kui see käes, saadeti mind järgmisesse ja siis elektroonilise check ini aparaadi juurde. Tuli välja, et mina ei saa seda nii kätte, pidin ikka uude järjekorda seisma minema. 20 min pärast sain laua äärde ja mulle öeldi, et seda ESTA asja pole olemaski. Vaidlesin mis ma vaidlesin, aga ta jäi endale kindlaks. Läksin uue naise juurde, tema teadis sellest õnneks ja sain oma bording passi. Küsisin infolauast infi elektroonikapoe kohta, seal oli 3 mustanahalist meest, nad õpetasid mulle erinevaid tervitusi kätega,ja siis uurisid ja puurisid, kust ma tulen ja ajasid niisama mulli. Lõpuks transportisin end värava juurde ootama.Siis tuli esmakordselt natuke kurbus peale. Keegi pold üksi, mulle vähemalt tundus. Paarid kallistasid, pered jutustasid jne jne. Ja mina teadsin, et San Joses pean südaööl endale ööbimiskoha leidma.

Kord kui San Joses olin, läbisin taas migratsiooni ja tolli, täitsin mingid blanketid. Jõudsin baggage claimini. Minu pagasit muidugi jälle polnud. Läksin sinna lauda, kuhu teatada pagasi kadumisest, Õnneks olin üks esimesi, väga paljudel ei tulnud pagas. Seal läks mingi 40 min, et seletada, mis minu lendudega juhtus ja kus mu pagas juba kaduma läks. Algul muidugi ei kuulatud ja siis oldi hämmingus ja hakati tegutsema. Täitsin mingid blanketid ja mulle öeldi, et teevad mis võimaliku. Kuna olin kuulnud lugu Anu pagasist, arvestasin, et läheb kaua kaua selle kättesaamisega. Siis astusin sealt välja, läbisin jälle mingi kontrolli, vaadati, mis kotis on ja olin saalis, järgmine oli uks välja. Seisin seal ja mõtlesin, et takso nr on nyyd vaja. Seal üks turva sättis oma kotti, et lahkuda. Küsis siis minult, kas kõik korras. Õnneks oskas ta natuke inglise keelt ja sai aru, mis oli mu probleemi olemus. Nii ta siis pakkus, et tema sõbral on hostel ja et ta võib mu sinna viia. Süda nats peksis aga ei olnud nagu teist varianti, sest usaldada suvalist taksojuhti või lennujaama turvat.. lootsin lihtsalt, et seal ei tööta igasugu vante.

Kirjutan kunagi edasi, ma ei jõua praegu :D Aga kindasti kirjutan;) Tervitused sinna ja olge megatublid mul! J Muah!